Elu Opeliga osa 2

Niisiis käisime Soomes väikesel reisil. Marsruudiks kujunes Tartu-Tallinn-Helsinki-Turku-Helsinki-Tallinn-Türi-Tartu. Turkus ja Helsinkis sai omajagu ringi ka sõidetud, kämpinguid ja poode otsides.
Lühidalt kokkuvõtteks, täitsa mugav on sellega kruiisida. Ja tänu kiirushoidikule järgin palju rohkem kiiruspiiranguid. Puhtalt seetõttu, et niivõrd lihtne on kiirushoidikul piirkiirust seada. Ei näe lihtsalt põhjust, miks kiirust ületada.

Tartus tankisin paagi täis ja laeva pealt tagasi Tallinnasse jõudes läksime kohe uuesti tankima. Arvuti sõnul oleks kütust jätkunud veel ~90 km'ks

Aga täpsemalt mõned märkused:

1. Madalamatel kiirustel (30km/h, 50km/h) ja veidi künklikumal teel automaatkast justkui ei suuda otsustada, mis käiku sees hoida. Pöörded kõiguvad ~1300-1500 vahel, ja on kuulda, kuidas vahetab käike. Iseenesest pole nagu probleem, aga häirib.

2. Esitulede kõrguse reguleerimisautomaatika tõrkus. Kolmel korral nädala jooksul peale auto käivitamist tuli ekraanile teated "Advanced headlight failure" ja "Automatic headlight adjustment failure" vms. ja vastav näidikulamp läks põlema. Kõigil korral sain sellest lahti peale tulede manuaalsele režiimile lülitamist ja korraks lähitulede sisse lülitamist. Aga midagi on seal katki ja peaks enne garantii lõppu korda laskma teha. Tuled iseenesest põlesid ja näiliselt midagi katki ei olnud.

Läbisõit tänaseks ~24500km

Elu Opeliga

Esimesed kogemused peale paari nädalat

Opel Astra K Sports Tourer, 2017 a.

Kätte sain auto 25. juunil Tallinnas.

Nüüd on täpselt kaks nädalat möödas, sõidetud ~1000km ja panen kirja siiani mainimist väärt asjad.

Võrdluseks, igal pool, kus mainin "vana auto", mõtlen oma eelmist autot - Audi A4 (B6), 2001 a. 96kw, manuaal, bensiin.

Mootor

110kw, kirjade järgi kahe turboga, üks väiksem, teine suurem, aga kuna ma ei jaga autodest ise suurt midagi, siis minu jaoks nende olemasolu on ebaoluline - oskan kirjeldada ainult seda, mida roolis olles tunnen. Niisiis, võrreldes Audiga tundus esialgu automaatkast harjumatu ja uimane. Audiga oli gaasi andmise mõju minekule kohene, Opelis märkad peale pedaali vajutamist väikest viidet, peale mida alles tunned tõmmet. Nüüd peale kaht nädalat ei pane seda enam tähele ja see sõltub ka, kui kõvasti vajutada. Ja minekut on küll. Ristmikult võib palju julgemalt välja sõita, ilma, et kellelegi jalgu jääks. Maanteel möödasõitu tehes Audiga nii suurt erinevust ei ole, aga ei kurda ka millegi üle. Kui gaasi anda, siis ikka liigub.

Sport režiimi ei ole veel katsetanud, samuti manuaalset käiguvahetamist. Ei näe nendel hetkel mõtet.

Vedrustus

Alguses ei osanud sellele aspektile tähelepanu pöörata, aga nüüd erinevatel teedel sõites olen märganud, et Audiga võrreldes on ta nt. kruusateedel ja muudel ebaühtlastel pinnastel stabiilsem ja sõit sujuvam.

Müra

Võrreldes Audiga, mis oli minu kogemuste puudumise hinnanguga suhteliselt vaikne auto, on huvitavaid erinevusi. Väikestel kiirustel ja siledal asfaldil on salongis väga vaikne, peaaegu et ei kuulegi mootorit ega rehvimüra. Linnakiirustel ja maanteel ning veidi krobelisemal pinnasel ma ei ütleks, et konkreetne masin Audist vaiksem, või üldse väga vaikne oleks. Kuulda on enamasti rehvimüra, kuid see ei häiri. Mootorit on kuulda rohkem gaasi andes ja seda on täpselt parasjagu - kuuleb ka et midagi ikka toimub :)

Teine teema on kruusateedel. Kui Audi oli ka seal suhteliselt vaikne, siis Opelis on selgelt ja teravalt kuulda esirataste alt lendavate kivikeste krõbinat, kui need vastu keret põrkavad. Esimest korda seda kuuldes ehmusin isegi ära, et kas kuskilt on uks või aken lahti. Samas nüüd peale kaht nädalat olen suht harjunud ka juba sellega, niiet ei ütleks et salongis oleva mürataseme kohta mingeid etteheiteid oleks. Jah, mõnest kohast on kuulda ka naginaid, mida ka teistest ülevaadetes ette on heidetud, aga minu jaoks pole need helid veel mainimist väärt. Igatahes kuskilt ei kolise ega logise. Võibolla läheb aastatega hullemaks, ei tea.

Muusika kuulamine

Armastan autos väga muusikat kuulata ja heli kvaliteet on seega väga tähtis. Õnneks pole mul aga muid võrdlusi kui paari sõbra auto ja enda Audi. Audis oli heli kehva, olgem ausad. Ei teagi, kas asi kõlarites või muus, aga maanteesõidul oli heli sagedusjaotus ebameeldivalt metalne. Ei kuulnud ei kesksagedusi ega kõrgeid. Ainus variant oli helitugevus põhja keerata, et midagi normaalselt üle salongimüra kuuleks. Üksi sõites see toimis, aga mitmekesi ei olnud see lahendus. Ei aidanud ka ekvalaiseri timmimine.

Opelis on asi palju parem. Isegi kui maanteel Audiga võrreldes salongis väga vaiksem ei ole, siis heli taasesitus on palju meeldivama sagedusjaotusega. Kõrgeid on väga hästi kuulda ja meloodiate jaoks kesksagedusi ka piisavalt hästi. Kui üksi sõites volüümi ka veel juurde keerata, siis on ikka väga mõnus muusikat kuulata roolis olles.

Mainin ka ära, et alles paar päeva tagasi avastasin, kuidas Opelis balanssi, faderit ja ekvalaiserit seadistada. Arvasin siiamaani, et mul heli timmimise võimalusi polegi :) (õnneks ei olnud ka otseselt vajadust).

Infotainment

Keskkonsoolis olev ekraan on minu jaoks täiesti piisava suurusega ning kuigi funktsioone pole sel üleliia palju, on kõik elementaarne ja vajalik olemas. Olen telefoni Bluetoothiga ära ühendanud ja nüüd ühendatakse telefon iga kord autosse sisenedes automaatselt 5-10 sekundiga ära ning viimati mänginud lugu Google Play'st hakkab pooleli jäänud kohast ise mängima. Jah, see on tänapäeva autodel vast täiesti tavaline, aga 2001. a. masinast üle tulles, on see ikka väga mõnus ja mugav :) Täpselt see, mida ootasingi.

Android Auto toimib ka kenasti. Alguses ei saanud küll tööle ja arvasin juba, et viga Honor telefonis (Huaweidel ongi ühe Youtube allika sõnul probleeme), aga kui juhtusin USB kaabli ära vahetama, hakkas ka Android Auto maagiliselt tööle.

Praegune sõidu alustamine näeb välja nii, et autosse istudes ühendan esmalt telefoni USB'iga. Selleks ajaks, kui auto käima pandud ja turvavöö peal, on AA end ära ühendanud, niiet võib Google Mapsist sihtkohta otsida.

Sisseehitatud navi on ka tegelikult täiesti normaalne. Selle suur pluss on, et navigatsioonijuhised (kuhu millal pöörata) kuvatakse ka rooli taga näidikuite blokis. Google Mapsi kasutamisel sellist võimalust ei ole. Hetkel kasutan siiski Google Maps'i, kuna sihtkohtade otsingul on vabam valik, st. ainult aadressi asemel saab ka erinevaid vabas vormis otsinguid kasutada.

Mainimist väärt head omadused siiamaani

Paljudel neist tasub silmas pidada, et võrdlen neid vana Audiga

* Heli kvaliteet

* Salongi müra on OK

* Kiirendus

* Adaptiivsed LED maatriks tuled (Audiga nagu öö ja päev, pimedas on nüüd väga OK sõita)

* Mõistlik kütusekulu (siiani esimese paagitäiega tuli keskmine kompuutri andmetel 5,7), praegu pooliku paagi näit 6,1 peal

* Välimus :)

* Parkimisandurid

* Adaptiivne kiirushoidik ja võimalus lihtsalt +/- 5km/h kaupa püsikiirust muuta - nagu, ülimugav asi!

* Kiirushoidiku nuppude paigutus roolil.

Asjad, millest ei hooli (vähemalt veel mitte)

* Automaatne parkimine - ristiparkimist teen ise palju kiiremini ja täpsemalt, paralleelset pole veel katsetanud. Loodan, et seda ta oskab minust paremini

* Vihmasensoriga kojamehed - reageerib liiga agressiivselt ja ettearvamatult. Vähimategi tibade peale hakkab pühkima ja jätkab pühkimist ~20-30 sekundit peale seda, kui klaas juba täiesti kuiv. Õrna vihma korral palju lihtsam ise aeg-ajalt korraks kojamehed sisse lülitada ja suurema vihma korral konkreetne režiim sisse panna.

* Peeglite kokkuklappimise võimalus - kuna see ei käi automaatselt, siis olen siiani lihtsalt selle võimaluse unustanud. Samas jälle pesulas oli hea. Usun, et harjun seda rohkem kasutama.

Asjad, mis häirivad või võiks paremini olla

Mõni neist on küll väga marginaalne, aga mainin siiski ära

* näidikuteploki peegeldus küljeklaasil - imelik, et selline asi võib häirida, aga näed, devil's in the details

* omale muidu sobiva istme asendi korral ei õnnestu tahavaatepeeglit piisavalt üles keerata, et õigel kõrgusel taga toimuvat näha. See on ka pisike asi, ja vast tuleneb sellest, et mulle meeldib pigem kõrgemal istuda, aga siiski.

Siiani välja tulnud vead

* kaassõitja poolsel uksel teise auto uksest (vist) saadud pisike mõlk ja värvikahjustus

* tagaluugi avamisel kostuv ebameeldiv kragin avamise mehhanismis. Võimalik, et see on seal kogu aeg olnud ja midagi otseselt valesti ei ole, aga häirib...

* siiani vaid üks kord välja tulnud - peale käivitamist Info lehekülg näidikuteploki ekraanil oli tühi. Ei näidanud kiirust, kütusekulu jm alamlehti, mis Info all muidu peaks olema. Ülejäänud lehed olid OK.

Aitas restart :D - auto seisma ja uuesti käima.

Veel random mõtteid

Esimesed kojamehed tunduvad veidi armetud ja õrnakesed...

See vist tuleneb kere disainist, aga märjal kruusateel sõites jääb kere üllatavalt puhtaks. Audiga olid küljed pärast kruusateel sõitu suure kaarega mustad, nii ustelt, kui tagant. Opeli määrdub veidi tagumise ratta alt äärest ja tagaluugi alumisele poolele koguneb ka liiva. Muidu jääb auto üllatavalt puhtaks.

Kütusepaak on suhteliselt väike (47l) ja paagitäiega tundub, et saab ~700-800km. Ootasin suuremat ühe korraga läbitavat distantsi (vähemalt 1000km), arvestades Audist palju väiksemat kütusekulu, aga jah, paak võrreldes Audiga (70l) palju väiksem...

Tankides peab püstolit käega paagi avas hoidma. Ei tea kas paagi ava disanist või millest tingitud, aga püstol ei püsi ise paagis.

Pagasiruumis võiks mingid võrgud või eraldajad olla, et asjad ringi ei lendaks. Metallist aasad küll on, kuhu võrke kinnitada annaks, aga mida sinna kinnitada, peab ise otsima hakkama...

Senise ~1000km läbimisega on õli tase langenud 92%'lt 88%'le.

Järgmised postitused saavad arvatavasti palju lühemad olema. Loodan korra kuus midagi ikka kirja panna.

Lauri

Peraküla- Aegviidu- Ähijärve 2017

Päev 1: Nõva looduskeskus- Allikajärve lõkkekoht

KM: 1,3 km
Matkal: Gady, Lauri, Pätu ja Vari

Õnneks on Lauri minu hullumeelsustega vist harjunud ja kätt ette ei pane, kui suvi saabumas on ning ma vaikselt asju pakin. Tundub, et sel korral lausa elati kaasa ning ei jõutud ära oodata, millal nüüd astuma saab hakata. Kaasa said pakitud ka meie kassid, kes olid ka eelmisel aastal vapralt lühemal RMK rajal. Ausalt- sel korral olid nad juba etterutavalt väga rasked!

Igatahes saabusime alguspunkti u 19:00 ajal tänu Lauri vanematele, kes meid sinna kenasti ära viisid. Ilm oli selline Eesti suvelaadne- külm ja märg.

Lõkkekoht oli veidi looduskeskusest mööda munakiviteid edasi, pakkisime oima asjad lahti ning märkasime, et seal toimetab ka RMK töötaja, kes viis ära prügi ja lubas tuua hommikuks puid. Seejärel tegime lõkke ahju, mille ma sain veel põlema ilma tikku kasutamata.

Lõkkeplatsil olid ka kalamehed, kelle trall grilli ääres kestis veel hommikuni, kuid õnneks olid nad siiski piisaalt vaiksed, et olemist ja väljapuhkamist nad ei seganud. Korra käis laagris kohta uuristamas ka suurem seltskond (3 autot rahvast), kuid õnneks läksid nad kuskile mujale.

Enne magama jäämist aretas Lauri kassidele liivakasti, et saaksime kõik rahulikult telgis magada- siinkohal tuleb tõdeda, et uni oli tõesti kõigil magus ning kassid mõnulesid oma pesas küll kogu öö...

Nõva looduskeskus- START 

Pätu ja Vari telgis mõnulemas

Päev 2: Allikajärve lõkkekoht- Vihterpalu lõkkekoht

KM: 10,5+3+13= 26,5 km
Matkal: Gady, Lauri, Pätu ja Vari

Terve öö sadas. Õnneks oli telk pandud meil katuse alla ja seetõttu jäi ka telk enam-vähem kuivaks.

Hommikune lõke sai taas ilma tikuta süüdatud viimase haluga ja nagu võluväel saabus siis ka RMK töötaja puudega, tänu kellele sai lõkke isegi veidi suuremaks ning enne teele asumist teha sooja jooki.

Esimesel tõsisemal kõndimise päeval oli Lauri sõnade kohaselt ikkagi tunda, et kott on liiga raske ja vorm on kehvem, kui eelmisel aastal. Juba peale 10 km tundis Lauri, et enam ei jõua.

Poolel teel tehtud pausi ajal lõkkeplatsil magas Lauri lausa pool tundi. Mina leidsin samal ajal sealt liiva seest 2 eurot, mille lubasin matka lõpu poole jäätiste vastu vahetada.

Teine pool rajast oli Laurile juba paras piin- õlad, jalad ja puusad valutasid väga hullusti. Lõpu poole tuli reaalselt pisar silma.

Õnneks jõudsime planeeritud marsuudi edukalt läbi teha.

Kassid olid seekord aga see-eest palju suuremaks kavanud. Pluss veel nende toit. Aga saame hakkama!

Mere ääres kõndides selgus, et Pätu kardab paaniliselt suuri laineid... lisaks see vastik kiviklibu, mis õhema jalanõu korral jalgu piinab. Ohjah, õnneks pole merd sellel rajal enam väga palju ning üsna pea sai ka kadakate vahel puhata...

Allikajärve lõkkekoht hommikul

Lauri esimesed maasikad ei teinud Pätut vist õnnelikuks, sest ta pidi samal ajal ju ise kõndima...

Vari mõnulemas

Lauri Pätu und valvamas

Esimesed 20 km on seljatatud- 800 km minna

Kiviklibune rand

Päev 3: Vihterpalu lõkkekoht- Harju-Risti kirik

KM: 10 km
Matkal: Gady, Lauri, Pätu ja Vari

Päev algas küll päikesega, kuid tumedad pilved kogunesid kiirelt ning saime telgi viimasel hetkel kokku.

Täna kõndisime "vaid" umbes 10 km, kuni Harju-Ristini. Siin oli olulisemaks meile pood ja EELK Risti koguduse kirik, mille tornis sai vaadata võlvlae  pealset ja juua iseteenindavas tornikohvikus kohvi (jätsime 2 eur uue kohvi ostmise jaoks).

Kirikus oli ka vahva ubade süsteem, kus koguti raha nii, et visuaalselt oli näha, kui palju veel minna on- annetaja sai aga ubasid ühest purgist teise kallata. Väga vahva oli vaadata ka vana kogumise anumat- 3 lukuga käis kinni ja valmistatud rauast. Väga uhke!

Koguduse majas pakutakse ööseks ka tube ja kuigi need olid täna täis, lubati meil madratsitel ööbida "Õpetajate toas". Meie jaoks oli see suurepärane, kuna sisuliselt terve õhtupooliku sadas ja nii saime ka ennast pesta ja riideid kuivatada.

Ilmateade lubab järgmiseks paariks päevaks kuiva ilma. Loodame, et nii ka läheb.

Kassid olid täna väga tublid ja magavad madratsitel. Majusse jõudsime u 14:00-15:00, millepeale käisime veel küll ilma kottidega aga kassidega Harju-Risti poodi külastamas, et omale veidi süüa varuda ning kassidele ööseks liiva võtta.

Pätu Lauri kaisus mõnulemas

Harju-Risti kirik

Kassid Harju-Risti kiriku ümber patrullimas

Päev 4: Harju-Risti kirik- Rummu Paekalda Puhkeküla

KM: 16,4 km
Matkal: Gady, Lauri, Pätu ja Vari

Vara üles ja start.

Kassid olid elamise kenasti terveks jätnud ja eeskujulikult ka liivakasti kasutanud, mille Lauri neile valmistas (kusjuures eile sai poest ostetud neile päris kristallidega liiva ja see oli nagu õnnistus kassidele- päris korralik liiv!!!).

Kogudusele jätsime lisaks eilsele korjanduskasti ja ubade annetusele ka 20 eur majutuse eest ubade tõstmiseks. Kahjuks oli kirik kinni veel ja ise ei saanud ube tõsta aga ehk koguduse majas keegi teeb seda meie palvel- jätsime kenasti ka kirja.

Pealelõunal olime Paides, kus sai käija poes ja osta vorstikesi, puuvilju, kohupiimakreemi jne. Matkal olles on alati veidrad isud, mis vajavad vahepeal ohjamist ja kõige parem on selliseid asju teha poe läheduses.

Leidsime lõkkekoha üles ja tegime pikema pausi lõkke ääres. Lauri magas.

Ilm oli päev läbi olnud ilus (va. tugev tuul) ning ka homseks lubatakse selget ilma.

Kuigi algselt olime otsustanud, et jääme ööseks Padisele siis peale väikest pausi otsustasime siiski edasi liikuda Rummu poole.

Padise lähedal olnud terviseradadel oleksime ära eksinud! Märgistustega siin küll hiilatud pole...

Vahepeal kadus ka kaart kuskile, kuid hiljem tuli see välja Gady kotist.

Rummu mäed paistavad!

6 km enne Vasalemmat ja pisut enne Rummut oli teeääres ka mitu poodi, millest ühkt ka külastasime (vee täiendamiseks). Samuti paistis seal olevat ka kohvik, kuhu meie küll sisse ei sastunud, kuid kindlasti oleks see olnud abiks mõnele matkalisele.

Rummu karjääri taga metsas väsisime lõplikult ära. Kuigi kaardi peal näitas rada nagu mööda kallast siis meie seda teeotsa üles ei leidnud ning kaarti uurides tundud, et olime rattarajal. Asi seegi, kuid see oli hull mülgas ning päris mitmel korral oli tunne, et oleme lootusetult eksinud. Juhuse tahtel leidsime Paekalda puhkekeskuse, kus meile näidati telkimiseks sobiv nurgake ette...

Grill Paekalda puhkekeskuses- kusjuures seal kasvas päris grilli puu! ;) 

Häärber metsas

Sel ajal kui kassid olid telgis magamas saime meie päikeseloojangut nautida ja ümbrust uurida

Põnevad tünnid Rummu karjääri kaldal...

Päev 5: Rummu Paekalda Puhkeküla- Ohtu lõkkekoht

KM: 14,2 km
Matkal: Gady, Lauri, Pätu ja Vari

Vara üles ja tegudele taas. Plaan õhtuks Ohtusse jõuda.

Jalutamine oli palav, kuna ilm oli tõesti selge ja päikseline. Rada väga eksitav- põhiliselt tuli oma sisetunnet usaldada, sest märke küll kuskil polnud.

Vasalemmale lähemale jõudes arvas Lauri, et aeg on mind maha jätta- minna kassidega koju. Julgustasin veidi takka, sest teadsin kui raske tal on ning samuti tundusid kassid kurnatud. Vasalemmas tegime veel koos jäätised ning saatsin nad kenasti bussi peale.

Edasi liikusin üksi. Vasalemmast edasi viiv tee oli samuti kehvasti tähistatud ning kõige hullem oli selle juures ehk isegi see asfalt, mis mu jalgadele kohe kuidagi ei sobi.

Ohtu laagriplats oli kaardi kohaselt surnuaia lähistel (ise ei näinud seda, kuid kaardil ja siltidel oli seda näidatud küll), kuid sellest olenemata oli see tõesti mõnus kohake. Telk üles ja pikali, et jalgadele veidi puhkust anda.

Õhtul saabus laagrisse veel keegi, kuid tõesti ei jõudnud ma enam jälgida, kes ja mis.

60 km tehtud ja "natuke" minna

Kassid ei tahtnud kohe kuidagi oma pesast enam välja tulla- oli ju oht, et peab siis ise kõndima hakkama... 

Esimene lõuna üksi... karjääri kaldal 

Päev 6: Ohtu lõkkekoht- Metsanurme II lõkkekoht

KM: 26 km
Matkal: Gady

Igatsesin terve öö Laurit ja kasse... Mitmel korral sai öösel üles tõustud ning neid otsitud.

Hommikul asjade kokku pakkimise juures ilmus omast telgist välja ka eile saabunud isik. Rääkis, et tuli rada jätkama, mis eelmisel aastal pooleli oli jäänud. Hetkel jääb ta veel oma sõpra ootama, kuid arvatavasti näeme õhtul uues laagriplatsis uuesti.

Rada ise oli veider- palju päikese käes lagedal, mitmed üles kaevatud teed (liiva-kruusa segused), muru rinnuni jne.

Suurimaks eksimiseks kogu RMK matkatee ajal oli Harjumaa muuseumi ümbrus. No tõesti ei olnud seal ühtegi märki, mis oleks kõigepealt viinud sealt muuseumi juurde ja sealt edasi mingi sillani. 1,5 tundi kulutasin suure kotiga edasi-tagasi kõndimise peale, sest ka GPS ei suutnud selles kohas end positsioneerida. Kui lõpuks GPS end kokku võttis sain ma muuseumi juurde, kuid see sild, millest jutt on? Käisin mööda muuseumi ümbrust ja ei midagi, kuid õnneks nägin ühte neidu kuskile murus jooksmas ja siis läksin vaatama, et kuhu nüüd- seal oligi sild ja silla küljes matkatee märgid.

Täiesti andestamatu oli ka see viimane lõik, mis vängerdas mööda märga heinamaad, kuigi samas kõrval läks korralik tee sinna (kusjuures kaardil seda välja poleks lugenud).

Metsanurme II lõkkekoht oli siis mõnus puhas, kuid kahjuks ei leidnud prügikasti. Samuti oli algul WC kadunud, kuid see oli mööda rada edasi minnes arusaamatult kaugel laagrikohast. Laagrikõrval jooksis vesi... see oli mõnus ja jalgu jahutav (aga kõrge äärega, mis sinna juurde pääsemise üsna ekstreemseks muutis).

Et laagriplatsil igav poleks oli seal ka kohalikud noored neiud, kes pildistasid üksteist. Kusjuures väga paha oli vaadata nende joogivarusid ning seda, kuidas nad seda maha valasid- eriti, kui enda veevarud olid peaaegu otsas...

Õhtul saabus ka hommikul nähtud isik oma sõbraga- sai jagada muljeid rajast. Tuli välja, et isiku nimi oli Lauri (seega üks Lauri läks ja teine tuli- reaalselt on mingi hetk olnud poisslaste nimede valikul olnud ikaldus?). Sõbra nime ma teada ei saanud, kui tema nägi laagrisse jõudes küll õnnetu välja- oli ikka väga liiga teinud omale selle kõndimisega aga ehk läheb paremaks. Igatahes istusid need kaks väga pikalt oma jalad ojas...

Harjumaa muuseumi juures silla otsimine

Harjumaa muuseumi kadunud sild... 

Kuigi mõnes kohas sai veel ekseldud, sest tähiseid polnud oli seal vähemalt kellelt teed küsida ;)

Lõpuks laagriplatsil...

Päev 7: Metsanurme II lõkkekoht- Saarte raba lõkkekoht

KM: 26 km
Matkal: Gady

Hommikul jõudsin mõttega nii kaugele, et kui see on Metsanurme II siis kus on Metsanurme I? Ega kaardi pealt sellist vahet välja ei tulnudki ning seetõttu sai kah peale hommikusöögi asjad kokku pakitud ja edasi liikuma hakatud. Õnneks sain asjad enne vihma kokku, kuid poistel nii hästi ei läinud- samas jäid nad sinna minust maha kah.

Edasi kõndides jõudsin ka Metsanurme I lõkkekohta, kus oli tegelikult päris ujumiskoht, koos riietevahetamise võimaluse jne. Kusjuures nii vaadates võiks öelda, et see laagriplats, kus olin oli isegi ilusam ja toredam.

Raja äärel jooksid tohutud õpperajad, kust ka RMK rada kohati läbi käis...

Teepeale jäi ka pood, kus sai kaasa ostetud head ja paremat- õhtuks lausa tort! Ausalt ära rääkides oli see üks parim asi, mida matkal õhtul süüa aga ka kõige veidram asi, mida seljakotti pista (muidugi mõista läks karp lahti ja pooled asjad olid koogised lõpuks).

Ilm kisus tormile ning üldiselt kogu päeva sadas.

Saarte raba lähistel oli küll tunne, et ma olen totaalselt eksinud- ei näinud pikalt märke ning kogu see rada oli hull mülgas. Kusjuures seal oli miski auto- seal?! Kuidas ta sinna üldse sai? Igatahes minust ta mööda ei sõitnud nii, et ju ta minu tuldud teed kuskile hiljem liikus. Teel tuli vastu kah üks kalamees... ehk oli tema auto?

Saarte rabani viis kõrge rohtunud teelõik- võite ette kujutada, kui mõnus see on peale vihma... Õnneks olid seal mõned tähised, mis kinnitasid, et rada on õige. Lagedal alal, kus oli hein ikkagi rinnuni tundus olevat miski lõkeplats- kas tõesti Saarte raba? Sumanud  varemeteni, kus oli lõkkease tuligi välja, et olen õiges kohas... eemal paistis wc ja hoopis teises suunas miski onn. Jätsin koti maha ning läksin heina sisse sumpama.

Saarte rabas oligi metsaonn, mille paar akent olid küll katki tehtud, kuid selle tormi ajal tundus see siiski parim variant. Panin oma telgi sinna kenasti üles ja keerasin külili...  Hilisel tunnil saabusid ka poisid, kes end lõkke ääres veel enne onni tulekut soendasid...   Hiljem paluti veel minult plaastreid lisaks, mida ma kah hea meelega jagasin.

Saarte raba lõkkekoht

Tort Saarte raba onnis 

Püha söömaaeg... 

Päev 8: Saarte raba lõkkekoht- Saula lõkkekoht

KM: 10 km
Matkal: Gady ja Maarika

Hommikul ärgata sookurgede kisa saatel oli minu elus küll esmakordne. Ilm oli ikkagi märg, kuid kindlasti parem, kui eile. Samas mitte mingisugust huvi onnist välja minna ei olnud. Muidugi pääsu kah mitte...

Natuke tuli mööda seda heinamaad tagasi sumbata, et rada kätte saada ja siis edasi minna. Kaardi järgi tundus, et üks tee läheb siin jalakäijatele väikese ringiga ja teine ratturite oma veidi otse. Täna valisin nn ratturite tee, kus tuli ikkagi üle igasuguste kraavide hüpata ning heinas sumbata- siin pole sel aastal veel keegi käinud vist?

Igatahes oli vahepeal mul ka esivanem kodus niutsunud, et kas ta võib tulla minuga metsa ning nii ta minuga ühines ca 2 km enne Saulat. See oli selline "mõnus" lõik, kus eramaa aed ette pandud ning kus rada üles sumbatud- ei mingit tähist. Õnneks olin selleks hetkeks juba omandanud RMK mõtete lugemise oskuse ning läksin pimesi mööda tihedat metsa edasi ja voila.. siin ongi rada!  Esivanem arvas, et see asi ei saa võimalik olla aga sai.

Igatahes pakkus see viimased 2 km nüüd esivanemale kogu naudingut- üle hüppamist ja alt roomamist. laagri platsile jõudes oleks tema muidugi edasi tahtnud joosta aga ma olin läbi ning tegin selgeks, et mina jään kindlasti siia maha, kui ta edasi läheb. Muidugi suure jonniga jäi ta kah siia.

Õhtul saabusid poisid, kes teatasid, et lõpetavad nüüd raja ära ja lähevad koju tagasi. Kusjuures alles nüüd nägin, et see Lauri sõber käis kahe pisikese seljakotiga (üks ees ja teine taga)... Vaeseke!

Konkreetne silt, kus esivanemaga kohtusime

Ega see maasikate korjamine suure kotiga nalja tegemine pole... 

Ja sealt läheb rada

Tuled kah?

Õhtune jalgade hellitamine sussides.. 

Päev 9: Saula lõkkekoht- Alavere lõkkekoht

KM: 24 km
Matkal: Gady ja Maarika

Tee ääred olid täis ilusaid lilli ning rada väänles mööda põnevaid künkaid. Seljakotiga ronimine polnud kindlasti see, milleks ma täna hommikul end valmis sättisin.

Telklaager oli üsna teeääres ja telgile sobiva koha leidmine keeruline. Jätsime üsna istumiskoha ja lõkke juurde, et kui taas viham sadama hakkab saaks kohe asjad kuiva panna. Muidugi see WC lähedus ei meeldinud mulle aga samas ega paremat kohta kah pole, sest jäi mulje, et mujal on oht auto alla jääda.

Õhtul lõkke ääres põletas esivanem mu ühed püksid ära- nojah.. mustad püksid saabki ära visata ja ei pea kaasa tassima... Kahju on muidugi.

Kui meie juba telki olime läinud saabusid miskid noored, kes jäid kah telkima. Muidugi tuli neil end silmini täis juua...

Lilled raja äärel

Rada käis siit sinna... 

150 km on juba käidud

Vahepeal tuleb kaarti kah vaadata ;) 

Päev 10: Alavere lõkkekoht- Krani lõkkekoht

KM: 17,5 km
Matkal: Gady ja Maarika

Ööotsa olid noored pidi pannud ja hommikul ärkasin selle peale, et tundus, et keegi kallab midagi telgi kõrvale- tuli välja, et üks neiu oli oksendamas oma sisikonda välja. Ja laagrikohas olnud koer hakkas seda rõõmsalt sööma- JÄK!  Kokkuvõttes oli see kõige vastikum ja ebameeldivam kogemus kogu RMK lõkkekohtade ajaloos...

Igatahes läks see neiu koju ja võttis koera kaasa, kuid need teised kaks noort hakkasid nüüd aga pere kasvatama...

Kui meie uni oli lõpuks totaalselt hävitatud siis pakkisime oma asjad kokku ja pidime muidugi kõva häälega kõike kommenteerima- need noored igatahes enam isegi ei hinganud vist...  Sinna nad meist jäid.

Rada ise läks üsna viisakalt ning üsna palju oli ka mööda kruusa käimist.

Vetlas kohasime ühte prouat, kellelt uurisime ega läheduses mõnda poodi pole. Ta oskas öelda, et mööda teed edasi on mingi söögikoht. Pakkus ta ka kotlette ning rääkis oma raskest võitlusest vähiga- kuidas tema mees just selle diagnoosiga suri ja kuidas siis ka temale see diagnoos pandi (ja kuidas arstid tema hädasid enne ei uskunud).

Telklaagris valvanud koer, kes hommikul neiuga koju läks.. 

Esivanem meenutas, kas ta ikka oskab pärga punuda...

Plaanisime kotid siia maha jätta, aitab kah!

Paus looduses...

Päev 11: Krani lõkkekoht- Noku lõkkekoht

KM: 10.5+2+ 7+10= 29,5 km
Matkal: Gady, Lauri, Maarika, Eve

Ilus ilm lõpuks...

Noku lõkkeplatsil käisid Maarika ja Eve juba rabas jalutamas.

Mina ja Lauri käisime päikeseloojangul väljasõidul Valgehobuse mäel, kus tahtsime vaatetornis vaadet imetleda. Kahjuks on seal aga kõik hetkel üles küntud.  Lisaks oli seal hetkel VAN-i kokkutulek. Nii väga oleks soovinud sinna kauemaks jääda, kuid Lauri õhutas tagasi laagriplatsile minema, et puhata uueks päevaks välja...

Kakerdaja raba

Raba loodus

Valge hobuse mäe vaade VAN kokkutulekule

Õnnelikud telgilised

Päev 12: Noku lõkkekoht- Napu lõkkekoht

KM: 8 km
Matkal: Gady, Lauri, Maarika ja Eve

Raba läbimist alustasime kõik koos, kuid Lauri liikus poolelt Kakerdaja rajalt kodu poole tagasi. Teepeal nägi ta veel pisikest loomakest, kes oli meie liikumist jälginud.

Kuna üsna kiirelt oli näha, et soov kiirelt edasi liikuda ei täitu, võtsin eesmärgiks täna Napu lõkkekohani jõudmise. Selline väiksem distants annab ehk võimaluse ka päeva jooksul kottide kergemaks saamise söögi arvelt (mõnel olid lihtsalt tohutud vee varud kotti pandud)...

Õhtul Napus sai võrkkiik üles. Tundub, et see oli popp koht. Mina võtsin ette kudumise... teen oma haapsalusalli, mida olen ammu igatsenud.

Kakerdaja raba

Napu telklaager

Lauri hirmutas pisikese puuotsa... 

Päev 13: Napu lõkkekoht- Simisalu lõkkekoht

KM: 12+ 7 = 19 km
Matkal: Gady, Maarika, Eve

Ühest olen ma aru saanud- vanadusega kaob inimestel oskus magada ja hommikuid nautida!

Enne matsimäed olid mul liigesed sellest jala lohistamisest nii väsinud, et lubasin omale väikeseid jalasirutuse samme- muidugi jäid nüüd Maarika ja Eve seljataha ning ma tundisin korra isegi süümekaid selle pärast... aga siiski see oli nii hea!

Matsimäele jõudes panin kohvivee aga neile kahele valmis, et kui kohale jõuavad saavad nad kohe kuuma jooki. Esimene reaktsioon oli neil küll, et ei ole vaja... aga peale väikest istumist läks see vesi siiski asja ette.  Sinna lõkkekohta saabusid ka miskid poisid, kes tulid õlle jooma- muidugi pidi esivanem mul neilt mõned lonksud välja nuruma...

Liikusime edasi ning rada viis üsna kenast teest läbi.

Simisalu looduskeskuse juures sai vett ning saime teada, et seal käib pulma järelpidu. Meie liikusime lõkkeplatsini ja proovisime seal koha leida... Muidugi Eve ja Maarika suutsid pulmalistega sõbruneda ning sealt ka pulmaviinad (antud juhul küll õlled) ja sauna välja kaubelda.

Simisalu lõkkekohas oli ka üks vahva rebane, kes pulmaliste sõnul ongi kohalik... käivat süüa lunimas. Meile pakkus ta samuti silmailu...

Lilleke rohus

Matsimäe lõkkekoha juures oli ka ujumiskoht

MATKAJA- registreeri ennast!

Matkatee läheb sinna... 

Simisalu loodusmaja juurest sai kaevust vett

Rebane ja "pulmaviin"

Rebsu

Telklaager ja vaatetorn

Pannkoogid moosiga

Telkimisplats

Päev 14: Simisalu lõkkekoht- Kurisoo lõkkekoht

KM: 15,5 km
Matkal: Gady, Maarika, Eve

Simisalu lõkkekoha rebane oli öösel pakkunud kah põnevust ehk kuidas saapad hammastega puuotsas lõpetasid. Eile õhtul oli Eve pannud oma hambad kuskile saapasse aga kuna tekkis hirm, et rebane need ära viib siis sidus ta need mingi hetk koos saapaga puuotsa... ning hommikul oli siis ärevust palju. Ainult Eve teadis, et hambad on saapaga puu otsas. Õnneks oli seega alles nii saabas kui hambad... rebane oli öösel aga saagiks saanud omale kanakondid.

Teel kohtusime ka Vargamäe endise pikaaegse töötajaga, kohaliku kassiga ning nägime vapustavaid rabasid.  Järva-Madisele saabusime kiriku kellade saatel...

Kuna Eve ja Maarika pidid tagasi koju minema siis tuli rada teha läbi Aravete. Seal sai poe ees väike telklaager kuni bussi saabumiseni üles pandud... seal sõbruneti ka kohalikega, kes kohe kuidagi ei tahtnud enam asu anda... Üks härra oli valmis kohe minuga edasi matkama tulema, kuid õnneks sain tast siiski lahti.

Aravetelt uuesti rajale saamine oli tükk tegemist, sest millegi pärast ei tahtnud kaart kohe kuidagi tegelikkusega ühte juttu rääkida. Õnneks aitas siin taas GPS välja.

Õhtul kuulsin, kuidas esivanem jõudis küll sekeldusteta koju tagasi aga Eve oli liikunud Tapalt valele rongile ning teinud ca 3 tunnise ringi enne veel koju jõudmist. Igatahes seiklusi jätkus veel kõigile...

Kohalikud matkalised

Vapustav raba

Rabas

Järva- Madise kirik

Ikka veel elus!

Enne Aravetele jõudmist tuli kleit selga panna

Kurisoo laavu

Päev 15: Kurisoo lõkkekoht- Tamme lõkkekoht

KM: 5+ 17= 22 km
Matkal: Gady

Rajal oli vahva küla nimega Jalgsemees ja seal vahva tänav Sandiväristaja tee. Natuke edasi Jalalõpel pakuti kogu selle matka ainukest korda küüti. Väga armas- aitäh, kuid ma siiski jalutaks edasi...

Teeääred olid paksult maasikaid täis aga enam ei jõua korjata.

Järva-Jaani konsumis ja söögitoas sai telefoni ning kella veidike laadida. Edasi polnud teepeal tähiseid- ainult kaart ja GPS aitasid edasi liikuda.

Laagrisse sissekeeramise nurgal oli kaua oodatud tähis. Laager ise oli vahva- palju marjapõõsaid ja üks väga agar maamees, kes põldu kündis. Õhtul hakkasid puugid igast uksest ja avast sisse pressima- sai vist pooled oma putukatõrjed seal ära kasutatud...

Hommikul jäi teele ujumiskoht...

Sandiväristaja tee =P

Vahva vaatamisväärsus

Päev 16: Tamme lõkkekoht- Siimusti lõkkekoht

KM: 23,5+ 3+ 15,5+ 15= 57 km
Matkal: Gady

Hommikul oli kõige ebameeldivam kogemus selle põllu ületamine, mida eile künti.  Masendav oli ka maanteel käimine...

Kuna oli vaja poes käija siis käisin Koerus, kus külastasin ka pubi Jänune Kägu. Seal oli ettevalmistus peielauaks. Kindlasti tuleks siinkohal kiita teenindust, kus toit saabus lauda nii kiirelt, see oli nii hea ning lisaks lasti veel telefoni laadida (kusjuures ohutuse huvides pandi see laadima veel sinna, kus pubi muidu muusika jaoks voolu sai...).

Väike väsimus hakkab tekkima pilku...

Päev 17: Siimusti lõkkekoht- Kassinurme maalinn

KM: 20 km
Matkal: Gady ja Maarika

Täna liitub esivanem taas minuga aga Jõgevalt. Kohtume bussijaamas, kust edasi käisime veel poes varusid täiendamas. Mmm... viineripirukas sinepi-kurgikastmega. Kusjuures poes oli veel hetk, kus esivanem mind ära kaotas aga samas vaatas mulle pikalt otsa- no tere tali!

Nüüd tuli taas rada üles otsida ja siin aitas taas GPS.

Kassinurme saabudes oli pulm täies hoos. Panime oma telgi laagriplatsile ning võtsime puhke asendi sisse. Pruut käis meid pulma kutsumas, kus me sisi ka vaikselt piilusime- torupill, lõke, laul, kook...

Nii vahvat ja rahulikku pulma oli lausa lust näha...

Siis, kui kõik päevad tunduvad juba ühesugused... 

Esivanem arvas, et matkama peaks kleidis- tundub, et nii pulmast pulma käies on see kah õige otsus?

Kassinurme 

Päev 18: Kassinurme maalinn- Elistvere lõkkekoht

KM: 24 km
Matkal: Gady ja Maarika

Hommikul panime asjad kokku ja hakkasime edasi liikuma. Kuna rada pidi liikuma üle maalinna siis sinna me ka suundusime- kahjuks mingeid tähiseid me enam ei leidnud ning eksisime nii korralikult ära, et saime suure ringiga tagasi Hiiele (See oli telklaagri kõrval, kuid üritasime esialgse plaaniga seda vältida).

Hiis oli väga võimas ning selle külastust ei kahetse. Muidugi lähenesime nüüd rajale "väikese" ringiga, et kindla peale see teeots üles leida... siin tuli kindlasti lisa kilomeetreid, mida ma oma matkas ei arvesta.

Rajale jäi ka üks väga halva maiguga eravalduse läbimine, kus olid marukurjad koerad. Kuna RMK silt näitas, et sealt rada läheb siis hiilisime läbi. Huvitav oli näha, et raja tähiseid oli näha ka samal teel hiljem, kuid teises otsas oli taas ummiku märk. Ei tea, kas see oli see koht, millest osad rääkisid, kui 5 km ring?

Õhtuks jõudsime Elsitvere loomapargini, kus saime vee varusid täiendada ja jäätist. Sealt liikusime lõkkeplatsini, kus olid kiiged, kohalik kass ja õppeklass, mis pakkus vihmakese eest varju. Siin kulutas esivanem kõik mu süütetabletid ja tikud ära. Nohjah...

Kassinurme maalinn

Hiis

Liigume ikka edasi

Kuidas kodustega suheldakse... ;)

Esivanem sai teada, et liikusime kohvikust mõne kilomeetrise ringiga mööda

Leidsime mõned suured jäljed... kelle omad?

Vaade loodusele

Elistvere telklaagri kiiged

Elistvere õppeklass

Päev 19: Elistvere lõkkekoht- Vudila mängumaa

KM: 2 km
Matkal: Gady, Lauri ja Maarika

Hommikul tuli Lauri Tartust rattaga meile külla. Käisime Elistvere loomapargis loomi vaatamas, sõime maasikaid- jäätist ning liikusime vaikselt Vudilasse mõnulema.

Vudilas polnud meist kolmest keegi käinud ning selles suhtes oli väga positiivne kogemus. Ilm oli suurepärane, söök- jook karastav ning etendus põnev. Muidugi jäi minu kõrva kriipima, kuidas esivanema õlle ostmisel arvati, et mul oleks viimane aeg alustada- mis mõttes nagu? Alkojoomise propageerimine sellises kohas peaks üldse NoGo olema!?  Aga olgu, oli kuidas on... Vudila üldises pildis oli väga vahva!

Päevalõpuks sai veel ületee käidud Vudila miniloomaaias ning ostetud naabritelt maasikaid- nii nämmad!

Tõeline puhkepäev.

Mõmmi... 

Tuhkur

Väikesed vallatud mõmmid

Üks väga huvitav ja maitsev jäätis!

Lava etendusele "Kuidas Vuta pannkooke küpsetas"

Lauri vett nautimas ;) 

Kadunud esivanem ilmus välja saunast- pidi hea olema! 

Kui järjekorda pole siis hüppa kuni jõuad!

Mini-loomaaed

Õhtusöök tuli seljakoti varudest teha, kui Vudilas oli juba grill-lihad otsas :( 

Vudila sissepääs

Päev 20: Vudila mängumaa- Kaiu järve lõkkekoht

KM: 20 km
Matkal: Gady

Vihmane ilm... ilus rada.

Esialgselt oli plaan Kukeseene lõkkekohta jääda, kuid sinna tuli üks seltskond taksi nähvitsaga, kes lihtsalt klähvis kogu õhtu.  Seal suutsin kah jala ära väänata, kuid siiski liikusin edasi Kaiuni.
Kaiu järve lõkkekohas sain esimest korda siis lakas magada vähemalt sinna jõudes tundus see hea mõte, sest sadas ikkagi hoovihma.

Ees oli kah mingi seltskond autoga, kes tegi tuld leegiheitjaga ja keevitas oma autot ca 100x öö jooksul, kuid see olid siiski rahumeelsed ja vaiksed. Muidugi jäi minujaoks arusaamatuks, miks tuleb matkarajale sellist tsirkust tegema tulla?

Igatahes sai lakas alustatud ka uut Haapsalu salli.

Uue salli algus lakas

Teeäärsed mustika hunnikud... 

Päev 21: Kaiu järve lõkkekoht- Kukemetsa metsaonn

KM: 21 km
Matkal: Gady

Öösel oli maru külm ning hommikul võttis hulka aega enne, kui jalad sulatatud said. Nüüd sain ma kah sellest autos elanute seltskonnast aru- nad läksid hommikul päikesetõusu paadiga vaatama- päris nunnu ju...

Teel sai esimese kilomeetri pealt kukeseeni.

Suutsin korra ka eksida rajal, sest tähistega oli kehv lugu, kuid lõpuks kohale jõudes laagriplatsile ootas mind eest ära rüüstatud metsaonn ja istumiskoht. Kui unistasin pikalt onnis magamisest siis siin jäi see tegemata- telk tundus kordades mõnusama välja. Istumiskoha ümbruses oli taarat ja sodi nii palju, et tekkis küsimus, kus on prügikastid. Siin saab kohe öelda, et paljudes RMK platsides pole prügikaste, mistõttu on need ka üsna räpased.. tundus, et siin võib seose tõmmata ka puude olemas olule, et kui oli vähemalt puid siis olid inimesed püüdnud oma sodi ära põletada aga kui puid polnud oli see sodi kah metsa all.

Minu lõkke tegemine samuti ei õnnestunud, kuna sadas, kuid enda sodi pistsin kohusetundlikult ikka kotti.

Õhtul mõtlesin veel, et huvitav, miks nälg on, sest siiani olen ju korralikult söönud- jälginud grammi kaupa mida ju söön. Avastasin, et olin endale viimases täiendamise punktis kaasa võtnud poolikud toidukorrad... sealt kah nälg ja sos.

Enne magama jäämist saabus siia kah üks suurem pere, kus nn isa ei suutnud kuidagi uskuda, et kuidas keegi võib üldse ilma autota siin telkida ning mismõttes keegi kõnnib ja telgib. Oh, well... tundsin end korraks lausa eriliselt. Härra jaoks oli seda aga nii palju, et ta kamandas kogu oma suguvõsa autosse tagasi ja sõitsid edasi.

Ikka veel naeratan...

Tõesti kena vaade... paremast nurgast hüppasid kohe välja ka pisikesed pardikesed emmega... 

Päev 22: Kukemetsa metsaonn- Emajõe looduskeskus ehk Kantsi lõkkekoht

KM: 27+ 11= 38 km
Matkal: Gady 

Rada nagu rada ikka... Teel oli megasõbralik koer (Kusmast veidi edasi) , kuri bernhardiin, palju marju ja lõputult kruusa.

Tundub, et kaardil oli ka vale tähistus maha pandud, sest reaalne märgistatud rada läks mööda Taabri riigimõisast, mitte ei sisenenud teele Vilussaare nurgast...

Esialgne plaan oli Tähemaa lõkkekohta jääda, kuid see oli väga kõle koht telkimiseks. Ma isegi ei suutnud leida kohta kus see kelt oleks pidanud käima- autorööbaste vahel?  Igatahes sai seal mind vihm kätte... mis siis sisustas ülejäänud õhtu.

Emajõe looduskeskuse ehk Kantsi lõkkekoha juures panin telgi üles. Oli võimalik ka lakka minna aga hetkel tundus see eelmise mälestuse pealt halb otsus. Puid siin lõkkekohas polnud. Isegi WC ei suutnud leida, kuid peale väikest uitamist ma selle leidsin- peaaegu kilomeetri kaugusel... Väga halvasti läbimõeldud.

Lauri tuli õhtul ja tõi süüa, vett, akupanga ja kala...  Samuti tõi Lauri puid, mis ka hiljem tulnud matkalised ühendas. 

Tähemaa lõkkekoha nurk...

Tähemaa lõkkekoht teelt vaadates

Tõend, et tegelikult tuli jalgade eest ikka hoolt kah kanda! ;) 

Päev 23: Kantsi lõkkekoht- Ahja lõkkekoht

KM: 28 km
Matkal: Gady, Lauri ja Maarika

Hommikul käis suitsupääsuke külas ja esivanem hakkas kudumist õppima.

Esmalt viis tee läbi Kavastu, kus tuli paadiga üle emajõe saada. Paadimees tuli aga paadiga ja aitas üle. Lauri, kes oli meid saatma tulnud sai kohe paadimehe käest noomida, et kuidas ta nüüd käed taskus tuleb kahe naisterahva kõrval, kellel rasked kotid kaasas...
Paadimees rääkis kah selle matka kilometraasi rääkides, et koju minnes ei tunne meil oma lihane ema meid ära- ma muidugi teatasin, et sellepärast ma ta kaasa võtsingi... vot, sellele järgnenud nägu oli seda kõike väärt! ;)

Enne Ahjat oli teepeal vapustav puude pealelaadimise vaatmäng- sellise kerglusega... vapustav! Kolmekesi (mina, ema ja üks tsiklimees) vaatasime suu ammuli rahulikult kuni töötaja oma tööga lõpetas- selle töötava inimese vaatamine puhkusel on ikka omaette lõbu...

Ahjas sai laager püsti ja siis saabusid ka sünnipäevalised ratastega... 

Hommikune ärataja

Emajõe looduskeskus 

Päriselt kah kudus!!!

Kokkamise minutid... 

Lihtsalt liiga naljakas... 

Kavastu

Lõputu kruusateed

Jahimeeste maja uks...

Unistuste koolimaja

Ikka edasi... 

Metsad siin ja metsad seal..

Nii see tibi seal pikali vedeles... 

Riided kuivamas Ahja lõkkekohas

Mmm... Puuviljasalat kanaga...

Päikest nautimas! ;) 

Päev 24: Ahja lõkkekoht- Peri lõkkekoht

KM: 13,5+ 3+ 3,5+ 8+ 12= 40 km
Matkal: Gady ja Maarika

Hommikul asjad kokku ja liikuma. Tundub, et ilm on vähemalt hell. Esimesed kilomeetrid lähevad läbi märja metsa ja siis edasi kruus. Põnev oli Ahja külastus- nii poe külastus, kui suplus kooli juures. Kusjuures seal asus ka AH-JAA pubi, kahjuks oli see kinni aga nimi on kiitust väärt.

Kiidjärvel sai puhta t-särgi selga ja esivanema rongi jaoks aega parajaks tehtud ning akusid laadida!

"Ahja- see on mu kõikide rännakute lähtepunkt"

Siis kui lombid on hülgeid täis... 

Mnjah... 

Kiidjärve looduskeskus

Esivanem ikka veel koob...

Päev 25: Peri lõkkekoht - Härma lõkkekoht (rattaga)

KM: 20+ 11+ 4,5+ 1,5+ 4,5+ 20+ 16+ 9+ 15+ 11=  112,5 km
Matkal: Gady

Teate, kui kõik sulle räägivad, et rattaga on matkata ikka lihtsam ja toredam ning sa pead kohe seda ise järgi proovima? ÄRGE LANGEGE LÕKSU!

Muidugi peale ratta saamist oli rõõm suur, sest oh... lubatud kiiremad kilomeetrid ja jalgade koormuse vähendamine terendasid silme ees. Asi algas aga esmalt ca 5km eksimisega ja siis sellega, et sellise tempoga jäid paljud laagriplatsid leidmata- lihtsalt polnud võimalik jälgida teed, kaarti ja loodust ühel ajal.

Ma parem siinkohal üldse ei räägi, kui palju siin tuli käekõrval ratast lükata kõige ebameeldivamatel radadel ja kui raske see kõik oli... lihtsalt olin VÄSS!

Härma laagrikohta jõudes oli ainus asi, mis mind rõõmustas- uni...

Esimene kohtumine rattaga, mis pakkus veel rõõmu

Härma lõkkekoht

Päev 26: Härma lõkkekoht- Kirikumäe metsaonn (rattaga)

KM: 8 + 16= 24 km
Matkal: Gady

Alles hommikul jõudsin ma Härma lõkkekohast rõõmu tunda- see külm vesi, mis vulises ja see värskelt niidetud hein. Isegi ilm oli supper. Pakkisin asjad kokku ja tundsin kuidas eilsest kõik kohad valutasid... see oli muiugi alles algus.

Rada viis läbi liivaseid künkaid, järkse kurve ning tõi kaasa endaga tohutult palju kukkumisi ning lükkamist. Ma pole ammu nii kuri olnud.

Kirikumäele jõudes kutsuti mind kuskile laagrisse, mis hiljem selgus oli NK ja KT Võru piirkonna laager. Noh, sel korral jätan tõesti vahele, kuigi olen ka nende lastega kunagi pidanud isegi laagerdama...

Onni juures olin esimene, panin aga rõõmsalt telgi üles ja keerasin pikali- kõik kohad valutasid ning tuju oli totaalselt ära. Õhtu jooksul tuli sinna veel käruga rattur, laagerdajad, ratsutajad ja saksa pere...

Minu draamaks tuli enne magama minekut ära visata ka enamus minu toidust, sest liha-kala oli halvaks läinud selle õudsa päikese käes kärutamisega.

Hetk, kus arvasin, et see ratas sinna jääb kah... aga peale mustikate mugimist võtsin ta siiski ühes...

Kus siis rada on? Üks mees oli selle ära niitnud aga õnneks tuli ta näitas kuhu minna- rattaga väga hull läbimine!

Vana-Vastseliina linnuse kõrtsi külastus- VETT (ja üks limonaad, palun)!!!

Päev 27: Kirikumäe metsaonn- Luhasoo lõkkekoht (rattaga)

KM: 15+6+3+5+14+19,5= 62,5 km
Matkal: Gady

Nüüd olen ma juba kuri ja paha selle ratta peale ja häid sõnu selle koha öelda pole. Rattale tullakse täna järgi!

Kõige hullem lõik, mida rattaga võiks läbida... ja samal ajal räägivad sulle kodused, et oh, mis see siis ära ole, võta ikka kaasa, saad hakkama! NO, WAY!

Linnukene oksal... 

Päev 28: Luhasoo lõkkekoht- Paganamaa lõkkekoht

KM: 11,5+ 14= 25,5 km
Matkal: Gady ja Maarika

Ratas läinud ja elu tundub juba lillelisem. Öösel oli küll üks auto u 01:30 ajal laagiplatsile tümpsuga saabunud, kuid kuna väsimus oli suur siis ei lasknud ma sellest rohkem end häirida.

Taaskord sadas, kuid õnneks ei midagi hullu ja hakkasin siis vaikselt edasi jalutama.

Teepeal sain kopsiku täie maasikaid- mustikaid, mis plaanisin esivanemale bussile vastu viia- kuidas sa ikka inimesi metsa meelitad, kui mitte marjadega. Üldiselt üllatav oli vaadata, kui kiirelt see anum täitus....

Kohtusin esivanemaga Krabi kõrtsi ees, kus oli ka pood. Kõrtsi ees lõbustasid mind kohalikud härrad ja nägin kohalikku elu, mis oli üsna silmi avav- uskumatu, et maal siiski nii elatakse. Aga siin ma nende külaelu lahkama ei hakka... esivanema saabudes saatsin ma ta poodi, kust tuli ta õnnetult välja, et kus see pood siis oli. Tegelikult oli pood aus- sai kõike hädavajalikku, kuid ei midagi enamat.

Kuna kõrts oli kinni siis tegin ma näiteks ise maja ees suppi ja see oli küll hea!

Esivanema saabudes liikusime Paganamaale, kuhu saabusime täpselt enne sadu. Jäime püstkotta ööbima.

Pikali visates tuli välja, kuidas esivanem oli mulle arsti aja pannud... NOH, mina tahtsin, et tervisetõendid haridusasutuse jaoks ja esivanem rääkis mitu päeva mulle miskis psühhiaatri vastuvõtust ja ajast. Tema avas, et mul on vaja relvaloa jaoks seda teha aga ma tahtsin ja rääksiin koguaeg ju kooli jaoks ning üldse ei suutnud aru saada, et kuidas see koolis töötamise tõend nüüd nii rangeks läinud on, et vaja on järsku psühhiaatri vastuvõttu. Aga okey, kui nii siis nii...  Igatahes kuidagi selle vestluse käigus tuli välja, et ta oli minust valesti aru saanud ning saatnud mind ise psühhiaatri juurde- ma arvasin, et okey... kas nõuded on nii rangeks läinud või tõesti perearst juba kahtleb minu vaimses tervises.  Igatahes sai kõhutäie naerda

Kopsikuga metsas

Paganamaale

Öömaja

Päev 29: Paganamaa lõkkekoht- Lõunatipu lõkkekoht

KM: 14+ 11,5= 25,5 km
Matkal: Gady ja Maarika

Hommikul rääkis esivanem, kuidas tal öösel oli külm olnud. Ta oli muidugi kaasa võtnud sel korral mingi naljaka magamiskoti laadse toote, mis ausalt väga palju rohkem ei oleks kah lubanud, kui külmumist. Igatahes ei saanud ma aru, mis ta mu pleedi siis ei kasutanud, mida ma kaasas tassin (üldiselt küll kaisutekina...).

Rada edasi oli üliäge ja pakkus suplusvõimalist ojas.

Vahepeal käis rada ka läbi hoovi. Peremees oli kodus ning pakkus kaevust vett... lubas ka tulevikus kõik külalised vastu võtta!

Nüüd kohtusime kah miski tüübiga, kes hõikas, et "Kas te mind ikka tunnete ära?"- ausalt? Ei! :P Olgu, hiljem tuli välja, et selle mehega olen ma isegi mägedes käinud, kuid antud juhul oleks olulisem mainida, et tegu oli selle RMK matkatee rajameistri Alar Sikkuga. Eks ta oli kah viimase kohtumisega hulka vanemaks jäänud, kuid see selleks. Ta tegi kerge ristküsitluse, et kus me käinud ja mida näinud...  ning hoiatas  keerulise raja eest Lõunatipuni (ennatlikult võiks öelda, et see oli küll vale info, sest see oli kõige paremini hooldatud ja tähistatud kant üldse kogu rajal).

Kui vestlused peetud siis ootas meid teel "kuiv" lõik. Esivanem sai oma jalanõud korralikult läbi ujutatud.. ning sundis teda edasi liikuma sussides (olgu öeldud, et vahetusjalanõusi valides tuleb tõsiselt mõelda!). See liikumine sussides oli tõesti NUNNU- meenutas pardikeste paterdamist...

Metsavenna talu juures saime poodi, laulusõnu, akusid laadida ja süüa... Suurepärane koht, mis andis kõvasti energiat juurde edasi liikumiseks.

Lõunatipus oli vahva metsaonn, kuid otsustasime siiski telgi kasuks- tahtsime pehmemat küljealust.

Onni juures oli räägitud, et selles kandis on karusid ja eks esivanem oli sellest veidi endale mingit hirmu sisse kogunud, sest kui õhtul lõkkeääres meist kohalik lätlane möödus oli õudne kisamine lahti. Tema oli arvanud, et karu tuli... ausalt? Sellise kisa peale oleks me sekund hiljem kah söödud!

Aga sellel "karul" söötsime me kõhu kenasti kukeseenekastet ja friikartuleid (saime metsavennatalust) täis. Tema kinkis meile aga odekolonni- ma vaatasin, et what? Jooma?! Aga ju mu nägu rääkis kõik ja ta kohe selgitas, et ei- ei... see on peale määrimiseks- see aitab putukate vastu.

Igatahes sai seal ka proovitud netti- roaming, mis roaming. Esivanem üritas asju üles laadida nii, et pani käe koos telefoniga üles... alla laadimiseks tuli aga käsi telefoniga alla panna....

Lihtsalt parim selfi rajameistriga

Teeääres oli ühe maja ees kass, kellega tuli üks (või mitu) pilt teha

"KUIV" tee... 

Lõunatipp

"Karult" saadud odekolonniga (putukatõrjeks)

Päev 30: Lõunatipu lõkkekoht- Linnajärve lõkkekoht

KM: 27+7+7+8,5= 49,5 km
Matkal: Gady ja Maarika

Hommikul oli esivanemal hull hundi paanika... Eile õhtul "karu" rääkis, et siinkandis karusid küll pole aga hunte küll ja kui hommikul midagi metsas ragistas peeti seda kohe hundiks. No, oli mis oli aga meie teda ei näinud.

Vihma tibas ja asju pakkisime kokku onnis.

Rada oli kenasti hooldatud ja tähistatud...

Lõunal tekkis tibil võtme paanika. Tekkis juba küsimus, et kui palju paanika hetki ühel inimesel võib olla ühe päeva jooksul aga no üks oli kindlasti liiga vähe pakutud. Igatahes olin ma valmis talle juba oma võtmeid andma, kui meenus, et  ta midagi rääkis, et jättis omad võtmed kellelegi... noh sinna see paanika kah kadus.

Mustjõel sai poodi ja seal oli ka kalapäev, kus siis rahvas reaalselt kalal käis, mitte ei ostetud- müüdud seda. Õhtul pakuti kava järgi ka uhaaad.  Meie võtsime õhtuks aga grillribi ja tomatit sealt poest.

Laagris läksime lakale, leotasime varbaid vees ning tegime lõkkel liha. Saabusid ka matkalised "algusest", kellest üks oli Ecuadori reisilt tulnud ning plaanib 2 nädalat rajal hullata ja üks paarike, kes plaanisid Rõugeni minna. Põnev oli nii erksaid inimesi näha.

Lauri teatas, et temagi on Ähijärvel ja ootab meid seal.

Leidsin Wildhogs´ide pesa ;) 

Mustjõe kaldal olid mustad lehmad, sest nad  jõid musta vett... 

Jääb veel 15 km!

Lakas tudimine 

Varvaste leotamine

Maailma parim grill

Päev 31: Linnajärve lõkkekoht - Ähijärve lõkkekoht

KM: 4,5+ 10+ 1=15,5 km
Matkal: Gady, Lauri ja Maarika

Hommikul olime laagris esimesena üleval ja hiilisime vaikselt minema, et teised ikkagi veel puhata saaks. Esivanem võttis laua kohvi rajale topsiga kaasa.

Kuna oli viimane päev siis oli kohustus marju-seeni korjata... ja neid oli metsas PALJU!

Ühed lätlased, kes metsas seenel olid suudlesid isegi kätt ja soovisid edu raja lõpuks.

Veidi enne lõppu tuli aga Lauri vastu... ROOSIDEDEGA! Nii, armas...

Igatahes jõudsime lõpuks kah Ähijärvele, kus sai end pesta ja süüa arbuusi!

Hommikukohv rajal

Lauri tõi raja lõpetamise puhul roosi 

1 km veel minna!

FINISH. "Iga lõpp pidi millegi uue algus olema.... ütles vihmauss, kes asus oma saba sööma!" ;)