Norra, august 2016

Kuidas kõik alguse sai

Kunagi suvel tuli teatud vestluses teemaks, et mida me puhkuse ajal teeme? Endil meil veel plaane ei olnud, seega oli ka vastus - "Ei tea veel". Ja siis tehti ettepanek, et "Norras on ilus, minge sinna!" Üks meist püüdis selle peale olla spontaanne ja vastas "Lähme! Ma ei tea ühtegi põhjust, miks ei öelda." Noh ja sel hetkel saigi sisuliselt otsustatud, et läheme suvel puhkuse ajal Norra.

Kulus mõni kuu ja käes oli 8. august. See oli nimelt see päev, kus väljus Tallinnast praam, mis viis meid Helsingisse ja millele meil olid piletid ostetud, et saaks teha esimese sammu Nordkapi poole.

Reisi pildid on eraldi albumis: https://goo.gl/photos/jAVMk7bR5o8Y6U7B6

Juhuu, hakkame minema (ehk reisi esimene päev)!

8. august.

On esmaspäeva hommik. Oleme ärganud, pesnud, söönud, asjad pakkinud, asjad autosse tassinud ja üldse igatpidi nunnud. Kell on 09:14. Enamus inimesi on tööl ja püüavad asjalikud välja näha, aga meil on peas hoopis teised mõtted.

Praam Tallinnast väljub kell 14:00, seega aega justkui veel on ja oleme omameelest graafikus, aga enne seda on veel palju teha.

"Kuhu me sõidame?"

Esimene peatus on üle tänava Statoili bensukas, kus vaja paak täis võtta. Odomeetri näit reisi alguses on 159584 km.

Järgmine peatus on töö juures, kust vaja kaamerale objektiiv kaasa võtta. Käik käib kiirelt, kolleege segama ei lähe ja saan seadme üle ukse sõbralt kätte. Kassid on autos juba ilmselgelt ärevaks muutunud ja tahaks juhtimise üle võtta. Küllap taipavad, et reis tähendab ka nende jaoks muudatusi.

Edasi võtame suuna Kadrinasse, kus kiisude jaoks seekord reis ka lõppeb. Viime nad õe juurde, kus peavad järgmised kaks nädalat koos teiste omaliigilistega hakkama saama. Soovitavalt ilma füüsiliste ja väga suurte vaimsete vigastusteta. Kasside hoidmise jaoks oleme kaasa pannud ka juhised nende eest hoolitsemiseks, mis muuseas sisaldavad tegevusi nagu igaõhtused unejutu lugemised ja väljas jooksmas käimised.

Kell on 11:26, kui Kadrinast välja Tallinna poole sõidame. Oleme suhteliselt hästi graafikus, kuigi aega enam kulutada ei ole.

Siinkohal oleks ka sobilik mainida, et ühel meist hakkab vaikselt pea valutama. Pingelangus, teada värk. Loodame vaid, et asi hullemaks ei lähe (etteruttavalt võib öelda, et läheb küll).

Kell 12:33 oleme Tallinnas, sadamas, praamilesõidujärjekorras. Siiani on kõik hästi, aga tervelt kaks nädalat (vähemalt) on veel ees.

Niisiis peale mõningast ootamist saime lõpuks praamile. Olles juba autost välja tulnud ja rahvamassiga koos ülemistele tekkidele suundunud, tuli mõte, et peaks veel ikka kiiresti tagasi jooksma ja laeva pealse meelelahutuse jaoks täringumängu tooma. No mis siis ikka, pressin rahvamassile vastu ja loodan, et autotekile veel lubatakse. Õnneks lubati. Leidsin isegi auto üles ja krabasin kiiruga tagumise istme eest kastist täringud koos punktide lugemiseks vajalike paberitega.

Kui olin üles tagasi jõudnud, avastasin muidugi, et üks täring on maha jäänud. Mis siis ikka, mängime Yatzit nelja täringuga. No keeruline on :) Ja pea valutab, hullemini, kui enne. Viis minutit vist suutsime mängida, kui tuli juba vetsu joosta ja ülejäänud laevasõidu oli üks meist pikali, suutes vaevu söödud toitu sees hoida ja teine pidi kannatama soomlasi karaoket laulmas ja samal ajal salli kududa.

Aga saime hakkama.

Kell 16:47 sõitsime laevalt maha. GPS'i andmetel olime alles Elvas. Veider.

Läbisõit näitab 159803 km. Sõidetud 219 km.

Bensiini hind Soomes, Neste tanklas on 1,329€. Päris karm, võrreldes ~1€ Eestis.

Sadamast välja sõites märkasime, kuidas meie ees olev auto navigeeris Pokémon Go abil. Tundus turvaline ja kasulik... EI!

Laevasõit seljataga, olime valmis pikki päevi mööda maismaad kulgema. Täna rohkem midagi näha ega külastada plaanis ei olnud, seega lihtsalt sõitsime. Soome teed olid väga heas korras ja kiirusepiirang ka enamasti mõistlik 100, kohati 120 km/h (infoks, et ilma märgita on asulast väljas piirkiirus 80 km/h).

Aga muidugi võitles Lauri samal ajal oma hullu peavalu ja keerleva sisikonnaga. Tegime küll iga veidi aja tagant tee äärtes peatusi, kuni enam ei suutnud seda välja kannatada. Jätsime auto tee äärsesse parklasse seisma ja viskasin tagaistmele pikali. Ohhhh, kui mõnus! Jäin vist vahepeal reaalselt magama ja uuesti üles tõusin umbes tunni pärast. Enesetunne oli igatahes parem.

Esimese päeva teekond
512 km

Lõuna-Soome maastik on tegelikult väga ilus! Ilm oli samuti selge ja saime nautida autoaknast kesk-suvist päikeseloojangut mägede, tee ja järvede vahel.

Milline kergendav tunne on jätta argielu, kooli- ja töömõtted selja taha! See on sõit unistuste poole.

Aga päev ei ole veel läbi. Kuskilt tuleb ka öömaja leida. Mõtlesime, et ei alusta reisi eikusagil keset metsi ööbides ja puhkame peale väsitavat päeva korralikult välja. GPS'i abil leidsime Jyväskylä'st 15 km lääne pool asuva järveäärse kämpingu (Metsäranta) ja öö hakul, kell 22:15 olime kohal. Hind kahele inimesele, pluss telk, oli 18€ (majake oleks olnud 60€, neljale inimesele).

Sääsed söövad ja õhkmadrats on vist katki (laseb ventiili juurest läbi). Aga Lauri on elus ja isegi naeratab!

Aeg magama minna.

PS! Esimene päev ja mitte keegi ei teinud pilti!

Teine päev, peale esimest ööd

Öösel oli vihma sadanud ja telk märg. Õnneks oli sadu enne hommikut lakanud ja kuigi päikest näha ei olnud, oli tunda, et tuleb ilus päev.

Äratus oli 7:45. Seni, kuni telk kuivas, kasutasime võimalust käia kuuma dušši all ja teha köögis sooja toitu. Rahvast oli kämpingus vähe (ei meenu, et oleksimegi seal kedagi peale endi näinud) ja saime end tunda, kui kodus :) Köögis oli olemas kõik vajalik - veekannud, kohvimasinad, mikrolaineahjud, pliidid jms. Külastajatele oli jäetud isegi kohvi, teed ja suhkrut.

Peale hommikusi toimetusi jalutasime veel ringi ümber kämpingu. Koht oli ilus. Uudistasime järve äärset ja käisime nukral räsitud mänguväljakul pardi seljas kiikumas!

Aga on aeg edasi liikuda. Pakkisime telgiplatsi kokku ja kell 9:43 oli väljasõit. Suund Rovaniemi poole.

Metsäranta kämping

Kuid ei saanudki kaua sõita, umbes tunni (no ja tahaks ju ikka loodust ja ümbrust lähemalt ka uurida), kui tegime tee äärses parklas peatuse. Päike oli hakanud vaikselt pilve tagant välja tulema ja ilm kohe kutsus looduses olema. Tegime pilte, sõime ja korjasime pohli ning üks meist jagas meeleolu ka Facebook'i :)

Järgmine peatus oli Vaskikellos. Tegelikult ei olnud meil üldse plaanis sinna minna (ega me ei teadnudki, et see tee äärde jääb), aga keerasime siiski eksprompt sisse. Järjekordne põnev koht, suveniiripood oli ka igasugu nänni täis, aga midagi me sealt kaasa ei võtnud.

Kuna lõuna hakkas kätte jõudma, pidasime heaks mõtteks 30 km enne Oulut mõnest suuremast kohalikust kaubanduskeskusest läbi käia. Noh, et vaadata, mida kohalikes poodides ka pakutakse ja kui palju need üldse Eesti sarnastest kohtadest erinevad. Süüa me kodust palju kaasa ei võtnud, seega tahtsime ka üht-teist hamba alla osta.

Zeppelin

Koht, kuhu sattusime, oli juhuse tahtel Zeppelin :) Kui olime majale ringi peale teinud ja jõudnud järeldusele, et siinsed kaubanduskeskused sarnanevad küllaltki Eesti omadega, valisime söögikohaks välja erinevate pizzabaaride seast Kotipizza. Koht oli mõnus ja pizza hea! Magustoiduks võttis Lauri veel ka jäätise ja suurest toidupoest ostsime prooviks laimimaitselise Jaffa.


Ah jaa, kuna Gady oli hommikuse autosõidu ajal oma väga eriliseks kingituseks valmiva salli mõned silmused ära uputanud, ostsime veel ka heegelnõela (1.50€), et saaks need üles korjata.
Jäätis oli 1.75€, Jaffa (1L) 2.59€ + 0.70€ taara pant. Järeldus, et suhkrut sisaldavad joogid on siin mail oluliselt kallimad, ja ka taara pant on suurem.

Kui kaubakeskus külastatud, parklas jäätis söödud ja sall parandatud, jätkasime sõitu Rovaniemi poole. Teed oli sinna veel veidi üle 200 km.

60 km enne Rovaniemit, umbes kella kuue ajal õhtul, nägime maantee ääres viita, mis suunas intrigeerivalt kõlava koha nimega "Wild Lapland" poole. Viida andmetel asusid seal ka matkarajad, majutus ja kämping. Kuna õhtu oli saabumas ja öömaja oli vaja nagunii leida, pluss kuidas saaks ära öelda kohalikest lapimaa matkaradadest, keerasime viida suunas. Väidetavalt oli sihtkohani vaid 9 km.

Wild Lapland?

Tee jõudis üsna pea tõsiste paksude kuusemetsade vahele ja asfaltkate läks üle kruusaks. Olime juba omajagu sõitnud, kuid ei märkigi "Metsikust lapimaast" (kui ümbritsev loodus välja arvata). Üks teeots keeras peateelt veel kõrvale, mille suunas näitas ka üks meie jaoks arusaamatuks jäänud silt. Jätsime auto seisma, uurisime silti, uurisime GPS'i ja kaarti, kuid ei leidnud ühtegi vihjet, mis aitaks meil otsustada, millises suunas edasi liikuda. Otsustasime sisetunde kasuks ja keerasime paremale, lootuses, et viida suunas minev tee viib meid huvitavama kohani, kui viidata tee.

Sõitsime, päris mitu kilomeetrit edasi, aga endiselt ei paistnud kuskilt ei kämpingut ega matkaradasid. Kuni jõudsime ühe ilusa mäenõlval laiuva heinapõllu äärde. Kämpingu leidmise lootus oli meil juba kustunud, seega tegime väikese pausi ja mõned pildid kaunist loodusest.

Veidi veel edasi sõites leidsime end samalt ristmikult, kus me mõni aeg tagasi paremale keerasime. Mis siis ikka - sõidame tuldud teed tagasi ja keerame uuesti Rovaniemi poole. Soe suveõhtu veel noor ja aega on.

Umbes kaheksa paiku õhtul saabusime Rovaniemisse. Plaan oli seal kandis ööbida ja järgmisel päeval Jõuluvana külastada.

Ööbimiskoha valimisest sai aga sel õhtul tõeline katsumus. Esimene mõte oli, et otsime mõne matkaraja kõvalt laavu ja magame seal. Linna sisse sõites peatusime kohaliku kaardi kõrval, millel olid ära toodud nii matkarajad, kui ka laavud. Seega arvasime, et koha ööbimiskoha leidmisega läheb
täna lihtsalt.

Õhtune kämping

Jõudsime linnast läbi sõites (muide, Rovaniemi on pindalalt Euroopa suurim linn!) matkaraja alguseni, parkisime auto ja hakkasime kaardil märgitud katusealuse poole kõndima. Selleni pidi olema umbes poolteist kilomeetrit, mis meie jaoks tundus kiviga visata. Peale umbes pooletunnist jalutuskäiku läbi põhjamaiselt kaljuse pinnasega, kuid rikkaliku seente- ja marjavarudega kuusemetsa jõudsime laavuni. Aga koha peal ei tundunud seal ööbimine nii hea ideena. Oleksime ju pidanud autoni tagasi kõndima, ööbimisvarustuse ja toidu kaasa võtma ja sama raja uuesti läbima. Lisaks puudus keset metsa juurdepääs looduslikule veekogule ning telgi ülespaneku pidime samuti ära unustama, kuna kivisel pinnasel lihtsalt ei ole piisavalt siledat platsi.

Otsustasime, et otsime uue koha.

Teise päeva teekond
625 km

Kell oli 21:36, kui olime matkarajast kuus kilomeetrit eemale sõitnud, ühe teise linna kõrval oleva telkimisplatsini. Plats ise oli korralik, jõe ääres ja samuti laavuga, aga paraku oli see juba teiste (peaks mainima, et väga ebausaldusväärset muljet jätvate) matkaliste poolt hõivatud.

Mis siis ikka. Telefonis kaart uuesti ette ja kuna kell oli juba omajagu palju, läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime suuna Rovaniemit läbiva Kemi jõe ääres oleva tasulise kämpingu poole.

Kuus minutit enne kella kümmet õhtul olime koha sisse võtnud ja asusime telki üles panema, õhtust sööma ja sooja dušši all käima. Aga kämpingukoht ise oli vapustavate vaadetega linnale, Kemi jõele ja Küünla sillale (http://www.lifeinlapland.com/articles/travel-tips/lumberjack-candle-bridge-rovaniemi.html).

Ning loomulikult sai öö hakul, vihmapilvede kogunedes veel pildistamas käidud :)

Kolmas päev, ehk päev Rovaniemis

Nii, nagu õhtul vihmasadu meid jättis, jätkus see ka hommikul. Õnneks oli see vaid uduvihm ja ei heidutanud meid väga. Aga väljas tundus igatahes külm olevat. Ning vaikselt võis pilvede vahelt juba ka päikest näha.

Kämping ise oli hommikuvalguses korralik, kõik vajalik - soe vesi, dušš ja köök - oli olemas.

Arktikum

Väljasõit ööbimiskohast oli kell 10:25 suunaga Arktikumi poole. Seal veetsime ka suurema osa päevast, kuna koht oli suur ja vaatamist jagus. Nähtud said kohalike põlisasukate näitused, maitsete-lõhnade näitus (mis oli üles ehitatud kui restoran, kuid toitude asemel olid nende pildid ja august lauas sai nende lõhnu nuusutada), kliimamuutuste tutvustus ja mängisime mängu, kus tuli leida sobivaim tee ja viis, kuidas kalad koju viia - Gadyle siin Laurist vastast ei olnud :)

Arktikumist ostsime veel ka kuivatatud põhjapõdra liha snäkke - kohalikud maitsed tuleb ju ära proovida.

Kui muuseum nähtud, tegime selle juures parklas auto juures lõuna ja võtsime sammud linna poole. Esimene eesmärk oli leida midagi loomaaia taolist, mille tutvustust olime muuseumist saadud infolehes näinud. Kuid peale selle asukoha leidmist avastasime, et tegemist oli hoopis mingi reisibürooga, millest meile midagi kasu ei olnud. Järgmine mõte oli jalutada kiriku juurde (ühe neist). Selle ukse juures nägime punki ja mootorratturite kokkutulekut tutvustavaid reklaamplakateid, mis tundusid päris kohatud.

Wiiiiiii.. :)

Sealt tagasi kõndides avastas Gady, et on meie linnakaardi ära kaotanud :) Õnneks polnud sellest suuremat tragöödiat, sest kuidas sa võõras linnas ikka ära saad eksida, nagunii ju kohta ei tunne :)

Jõeäärset mööda jalutades sattusime veel Angry Birds'i teemapark/mänguväljakule, mis üldiselt oli mõeldud lastele, kuid me ei lasknud end sellest häirida ja vaatasime seal samuti ringi.

Edasi liikudes jäid meile silma ebatavaliselt suur hulk sõjaväepolitseinikke, kes paistsid kogunevat mingi ürituse tarbeks. Ei teadnudki, kas peaks end tundma turvaliselt või muretsema...

Ja Lauri sai jõeäärsete paiselehtede puhmas sebivatest varblastest pilte. Esimesed linnupildid reisil!

Sõime veel jäätist (lagritsa!), külastasime ostukeskust ja infopunkti, kus jäime peaaegu luku taha. Kuid see-eest saime sealt uue linna kaardi ja Lauri proovis üht üliägedat mütsi pähe!

Kolmanda päeva teekond
15 km

Arktikumi juures tagasi olles jalutasime veel selle ümber pargis (väga ilus paik!), mängisime Pokemon Go'd (paljud noored tegid seal sedasama), tegime jälle lindudest ja Arktikumi hoonest väljastpoolt pilte ja jõime energiajooki, millest Gady jäi korraliku laksu alla :)

Kell oli 19:21, kui alustasime öömaja otsingut. Kiriku juures oleva laavu juurde autoga hästi ei saanud (kui ei tahtnud just liikumiskeeldu rikkuda) ning tulime eilse veidra öömaja juurde tagasi, kus olid endiselt hullud ugrimugrid ees (tundus, et mustikakorjajad), kuid õnneks leidsime selle kõrval oleva parkla teisest servast omaette nurgakese, kuhu seadsime end ööseks sisse. Koht oli küll jõeäärse pargi ääres, kuhu telki panna tundus veidi ebaviisakas, kuid kuna rahvast ei liikunud ja plaanisime nagunii hommikul vara lahkuda, siis ehk on okei.

20:07 olime end sisse sättinud. Saime telgi üles, tegime sooja teed ja suppi, mida süüa tuli küll paraku juba vihmas. Kuna nii vara veel magama ei tahtnud minna, siis veetsime aega veel autos, kus oli ka valgem kui telgis.

Õnneks jäi vihm ka vaikselt järgi.

Neljas päev - Jõuluvana külastus!

Ärkasime kell kaheksa ärevuses, et täna näeme Jõuluvana! Enne aga, kui Rovaniemi linnast täielikult välja sõidame, mõtlesime külastada kohalikku Ounasvaara matkarada (sama koht, kus me kaks päeva tagasi ööbimiskohta otsisime). Sinnasõit oli lühike ja kell 8:20 asusime rajale.

Loodus oli hommikul ilus, mitte väga erinev Eestist, kuid teatud omaduste poolest siiski esilekerkiv. Nimelt kuna tõusime vaikselt mäkke, siis kogu pinnas oli kivine. Peal kasvas küll sammalt, puid ja taimi, kuid samblakihi all oli tugev graniit. Lauri proovis siin ka oma uusi matkasaapaid, mis sobisid sellele pinnasele suurepäraselt, kuna tald oli tugev ja jäik ning kivikonarused kõndimist ei seganud.

Peale mõningast kõndi ja paaril radade ristmikul kahtlemist, kuhu suunas minema peaks, jõudsime vaatlustornini. Kõrgust sellel oli omajagu - 10 meetrit ja vaatamata Gady kõrgusehirmule läksime mõlemad tippu, et imetleda suurepärast vaadet Rovaniemi linnale ja seda ümbritsevatele metsadele.

Tagasi kõndides sõime rajal veel pohli ja mustikaid, mida oli metsa all külluses.

Kaks tundi peale ärkamist, umbes 10 ajal olime hommikuse matka lõpetanud ja võisime võtta suuna Jõulukülla. "Napapiirini" e. polaarjooneni näitas viit vaid 12,5 km ning peale veerandtunnist autosõitu olimegi päris Jõuluvana kodu juures!

Jõuluvana elab siin!

Tutvusime Jõuluküla kaardiga ja esimese asjana otsisime WC üles. Lauri leidis samal ajal Jõuluvana postkontori eest terrassilt ühe jäätisega maiustava orava, kes inimestest eriti välja ei teinud ja lasi end ilusti ja lähedalt pildistada :)

Kuna oli suvine aeg, siis enamus atraktsioone oli suletud ja pidime piirduma suveniiripoodide külastamisega. Aga Jõuluvana ise oli muidugi kodus ja käisime ajasime temaga mõne sõna juttu ka. Lubas nelja kuu pärast Tartusse tulla ja manitses, et Lauri ikka tubli oleks. Tegime ka koos Jõuluvanaga pildi (30€). Viis enda pildiga postkaarti oleks saanud 35€ eest ja video allalaadimisega ning koos pildiga 40€.

Soovi korral oleks saanud veel kelgukoeri ja põhjapõtru vaatama minna, aga koeri nägime ka aia tagant ja põtru lootsime reisi ajal vabas looduseski näha.

Käisime veel uuesti postkontoris ja saatsime lähedastele (ja ka endale) postkaardid.

Kell 13:52 jätsime Jõulukülaga hüvasti ja liikusime edasi.

Saime sõita umbes pool tundi, kui nägimegi reisi esimest põhjapõtra tee ääres. Lauri ei tahtnud küll uskuda, kas see päris on, aga kindlasti oli.

Järgmine sihtmärk meie teekonnal Nordkapi poole oli Lampivaara ametüstikaevandus. Algsetes plaanides seda küll ei olnud, kuid saime mõtte Rovaniemist kaasa haaratud Lapimaad tutvustavast ajakirjast (ja Lauri nii väga tahtis minna, kuna seal pidi saama reaalselt ise ametüsti kaevandada).

Kell 15:09 olime kohal, kuigi kaevanduse enda leidmiseks pidime kohaliku küla infopunktist juhiseid küsima. Auto tuli jätta mäe jalamil olevasse parklasse ja kaevanduse külastuskeskusesse jõudmiseks pidime 2,6 km laugjasse mäkke jalutama. Kuid kuna loodus oli endiselt põhjamaiselt kaunis (olime ju ometigi teisel pool polaarjoont), siis polnud meil selle vastu midagi.

Jõudsime külastuskeskusse, kust saime kätte kaevanduse piletid. Pakuti ka kohvi ja saiakesi, mida me siiski ei võtnud. Kuna ekskursioonid kaevandusse käisid kindla teatud perioodi järgi, siis pidime seal esmalt veidi ootama (ja meie grupp jäi vist tolle päeva viimaseks).

Päris enda leitud

Lõpuks juhatas giid meid kaevanduseni viiva teeotsa juurde ja pidime u. paarikümnese grupiga nüüd juba järsemast mäest mööda treppe üles ronima. Ümberringi oli ainult kiviklibu koos mõne üksiku kidura puuga.

Kaevanduseni jõudes tervitas meid grupi juht, kes pakkus jõhvikajooki, rääkis kaevanduse ajaloost ja tegutsemispõhimõttest (töötati ainult käsitöö jõul, mitte tööstuslikult) ning näitas mõnda suuremat kohalikku poolvääriskivileidu (ametüst on poolvääriskivi).

Seejärel sammusime veidi maad mäe teiselt poolt nõlva mööda alla, kuhu olid meile juba valmis pandud kirkad, töökindad, sõelad ja vesi leidude puhastamiseks. Ja ilma suurema tseremooniata anti umbes 20 minutit aega mäenõlval ringi tuhnida ja kõik väärtuslik üles korjata :)

Kuna kiviklibu all oli pinnas siiski küllaltki mullane, ei olnudki nii lihtne suvalist kivi väärtuslikumatest eristada (nagu Lauri algselt ekslikult arvas). Lisaks võisid ametüstitükid olla imepisikesed, kuid siiski väärtuslikud.

Esimese kümne minuti jooksul polnud Lauri veel midagi leidnud (või polnud piisavalt tähelepanelikult oma leide uurinud), kuid Gadyl oli juba mõni ametüstitükk peos. Kuna pool aega oli läbi, jätkasime õhinas kaevandamist ja üsna pea leidis esimese lillaka tooniga läbipaistva kivikillu ka Lauri.

Suurepärane ööbimiskoht!

Kui meile antud 20 minutit läbi sai, olime mõlemad leidnud umbes kümmekond suuremat ja väiksemat kivikest, mis vähemalt meie treenimata silmade jaoks väärtuslikud tundusid. Grupijuht vaatas kõikide leiud üle, loputas veega üle ja sorteeris asjatundlikult ametüstid muudest kivimitest, muuhulgas ka mäekristallidest. Kokkulepe oli, et kõik, mis mahub pihku, võib endaga kaasa võtta. Suuremate leidude korral võib need soovi korral kaasa osta, või siis kohapeale jätta. Meie õnneks või kahjuks midagi nii suurt ei leidnud. Lõplik tulemus oli kahe peale kokku u. 15 ametüstitükki. Pole paha, vähemalt endi hinnangul :)

Mäest alla kõndides oli metsaalune taas täis mustikaid, sinikaid, pohli ja veel mingeid punaseid marju, mida me nägime terve reisi jooksul kõikjal, aga ei suutnudki tuvastada, mis need olid ja kas nad olid söödavad või mitte. Meie igatahes neid ei maitsta ei julgenud. Ja Lauri vist nägi metsas veel Siberi pasknääri, aga kahjuks pildile ei saanud, kuigi aparaat õige objektiiviga oli kaasas.

Neljanda päeva teekond
128 km

Kella seitsme paiku jõudsime tagasi auto juurde ja otsime öömaja. Läheduses paistis kaardi järgi päris mitu järvekest, mille kaldale ehk võiks telgi püsti panna. Lisaks ühe kaardi järgi oli ümbruskonnas ka laavusid, aga millegipärast ei suutnud me paberkaarti GPS'i omaga kokku panna ja seetõttu neid ka otsima ei läinud. Küll aga otsustasime üle kontrollida lähima küla serval asuva järve, mille kõrvalt leidsime korraliku parkla ja parklast mitte kaugel järve ääres oleva katusealuse koos välikäimlaga. Koht tundus ideaalne ööbimiseks, kui välja arvata, et järve ääres ja parklas käis tihe sagimine ja rahvast oli nagu murdu. Veidi aja möödudes jõudsime omakeskis järeldusele, et järve keskel oleval platvormil oli õhtul olnud mingi muusikaline üritus, mille kuulajad-vaatajad nüüd omi asju kokku panid ja tasapisi lahkusid. Vaikselt tühjenes ka parkla ja me jäimegi omapäi.

Tegime õhtuks suppi, maitsesime Arktikumist ostetud kuuseokkateed ja Lauri värvis Gady küüned lillaks (jah, päriselt).

Lauri jõudis veel viimase valgusega järve ääres päikeseloojangut pildistada ja kell pool üksteist läksime magama.

Viies päev - jõuamegi Norra

On reede, kaheteistkümnes august. Viis päeva peale Tartust sõidu alustamist oleme veel endiselt Soomes.

Kell näitab 07:58. Oleme ööbimiskohas asjad kokku pannud ja asume parklas auto juures hommikust sööma. Ilm on terve reisi heitlik olnud ja ka nüüd katkestab meie hommikused rahulikud minutid vihm. Õnneks lisab see niigi udusele Ahvenlampi järvele maalilisust ja Lauri käis enne väljasõitu sellest veel pilte tegemas.

Poole tunni pärast asusime teele viimase Soome vaatamisväärsuse poole - Tankavaara kullamuuseum. Tee äärde jäävatelt kauplejatelt püüdsime suitsukala saada, aga esimeses kohas oli see otsas. Lõpuks kella 10 ajal leidsime müügikoha, kust saime suitsulõhet, hinnaga 30€/kg. Ostsime 13,20€ eest. Nämm!

Muuseas muutuvad juba üsna tavalisteks põhjapõdrad, kes liiklusest hoolimata tee peal jalutavad. Tegime neist ka pilti (pole veel küllalt saanud).

Oleme ainsad külastajad

Kell 10:42 saabusime kullamuuseumisse. Rahvast on maru vähe, kellaaeg vist liiga varajane. Hind oli 10€ täiskasvanu ja 8€ õpilane. Meiega koos oli seal juhuslikult (?) ka paarike, kes eile koos meiega ametüstikaevanduses käis.

Muuseum ise oli huvitav, enamus siseruumides olevast näitusest koosnes maailma eri paikade kullakaevamise ajaloo tutvustusest, millede kõrval olid välja pandud ka nende paikade kulla ja sellest valmistatud käsitöökunsti näidised. Väljas sai külastada erinevaid Soome kullakaevanduse ajalooga seotud hooneid (nt. kaevurite hütid, kulla pesemise masinad jm.) Lisaks oli võimalus ka ise kohalikust pinnasest kulda pesta, kuid jätsime võimaluse seekord vahele (Gady oli seal varem ka käinud ja saanud juba kulda otsida).

Kella veerand kahe ajal olime lõpuks Soomega ühel pool ja järgmine siht oli juba Norra. Maastik hakkas muutuma justkui maagiliseks ning seda kirja panna on päris võimatu. Looduses meie ümber toimus tõsine muutus.

Kell 14:24 tegime veel ühe järve ääres lõuna, kuivatasime hommikust märjaks jäänud telki ja matti ja poole tunni pärast kihutasime edasi.

Tee peal sõitsime muuseas vikerkaare alt läbi (nagu päris!) ja kümme enne viit ületasime viimasest Soome tanklast ostetud Marianne jäätist süües Soome-Norra piiri.

Esimesed vaated Norrast!

Maastik on muutunud veelgi ja põhjapõdrad tuterdavad juba päris tihti tee peal vastu. Kohalikud
autojuhid sellest muidugi eriti ei vaimustu ja annavad loomadele rahulikult teed.

Gady magas vahepeal autos tunnikese (ja koos sellega magas maha ka suurepärased vaated, kus ühele poole teed jäi massiivne kaljusein ja teisele Porsangenfjordeni soine kallas, mis ulatus kilomeetrite kaugusele mere poole), kuid enne õhtut kell 18:49 jäime öömajja Stabbursdalen Resort'is. Koht ise paiknes mägede vahel jõe ääres ja tundus päris populaarne olevat. Turistide ja karavanide arv Norra teedel oli üldse järk-järgult põhja poole jõudes kasvanud ja kõik majutuskohad olid neid seetõttu samuti täis. Ikkagi suvi ja inimestel on puhkused :)

Viienda päeva teekond
451 km

Ilm on pilves ja lund meie õnneks veel ei saja. Termomeeter näitab telki üles pannes 7°C, mis lume jaoks ei ole muidugi veel piisavalt madal, aga suvisest Eestist tulles on seda ikka paganama vähe! Lisaks veel tuul, mis teeb telkimiskoha ja pesemismaja vahelised käimised eriti vastikuks. Lauril on igatahes juba talvejope seljas, kuid Gady püüab veel plätudega ilmale vastu hakata :)

Sõime õhtust, täitsime vahepeal paratamatult tühjenenud joogiveeanumad, käisime pesus, laadisime akusid, nautisime mustikasuppi vahukommidega ning jalutasime veel ümbruses veidi ringi.

Kämpingus ööbimise eest küsiti 150 NOK-i, pesemise eest 10 NOK-i viie minuti eest, kuid mingil toredal põhjusel sai praegu tasuta. Ka meenus meile, et Norra aeg on 1 tund Eesti omast taga, seega kell 21:00 asemel on hoopis 20:00 ning me ei suuda otsustada, kas minna magama või jalutama.

Otsustasime siiski magama minna, kuna väsimus võtab võimu.

Ilmaennustuse järgi lähevad ilmad ilusamaks...

Kuues päev - teekond Nordkapi poole jätkub

Ärkasime hilja ja kell 9:40 olime söönud, telgi kokku pannud, pesnud isegi veidi pesu ning pannkoogid koos külma piimaga söödud. Enne edasi sõitmist tahtsime veel Stabbursneses asuvas saamide muuseumis käia. Lauri sõitis ööbimiskohast selle leidmiseks esialgu küll valesti ja oleksime peaaegu mägedesse ära eksinud, kui poleks õigel ajal ümber pööranud ja GPS'i sihikindlusest hoolimata tuldud teed tagasi sõitnud. Tuli välja, et olingi vale sihtpunkti sisestanud ja muuseum jäi hoopis teisele poole.

Aga leidsime lõpuks muuseumi üles. Pilet oli 80/60 NOK ja ka selles kohas oli külastajaid peale meie null. Seega nautisime privaatset näitust ja videot.

Huvitavamaks osutus hoopis see, et muuseumi ümber, fjordi kallastel, kulges matkarada, millel võis näha erinevaid arktilisi linnu- ja loomaliike (kuivõrd tõenäolised sellised kohtumised metsikus paigas on, ehk siis mitte väga suured).

Nunnud!

Kell 11:05 olime väikeseks matkaks valmis ja asusime rajale. Raja ülesehitus ei erinenud väga Eesti RMK matkaradadest - see oli kenasti tähistatud (isegi paremini, kui meie omad) ja pikitud huvitavate loodust tutvustavate infotahvlitega. Rajale pidi jääma ka kaks linnuvaatluspunkti, niiet loomulikult võttis Lauri ka kaamera kaasa.

Juba enne esimest linnumaja saime kummalise kogemuse osaliseks, kus sisemaa suunas jääva platoo poolt hakkas ühtäkki kostma imelikku rebase sarnast huikamist, mis meie suunas liikudes üha valjenes. Lõpuks nägime kidurate kaskede tagant künkanõlvalt lähenemas kohalikku põhjapõdrakarjust ATV'l ja koera saatel paarikümnepealist karja ajamas - meie suunas! Hetkeks tundus, nagu oleksime stseenis mõnest õudusfilmist, kus meid aetakse metsikute loomade ja kaljuääre vahele ja peame tegema valiku kahe surmava otsuse vahel. Õnneks, kas meid märgates või juhuslikult, liikusid nad ikkagi meist mööda. Ja lisaks suutsid nii loomad, kui nende ajaja oskuslikult platoo kaldalt alla karjamaale laskuda ja sealt suuna edasi karjuse hüti poole võtta. See mõneminutine elamus pakkus kohaliku elu-olu tutvustamiseks palju rohkem, kui varem muuseumis veedetud tund.

Matkarada, nagu Eestiski, oma infotahvlitega

Aga rajal kohtasime veel mitut põhjapõtra (saime neist ka väga häid pilte), all fjordi kaldast eemal veest välja ulatuvatel kividel lesivaid hülgeid, kotkast ja muid pisemaid linnukesi. Teine linnumaja oli väga korralik, koos mitme kohalikke ja maailma linde tuvastada aitava raamatu ja vaatlusbinokliga. Laual oli isegi eelmistest külastajatest sinna jäetud pakk vahvlitega. Kogu rada oli vapustav - see lookles kohati kidurate kaskede ja kadakate vahel ning kohati lagedamal pinnasel mööda fjordi kallast. Silmapiiril paistavad mäed, fjordi sinine vesi ning hõrenevate pilvede vahelt tervitab meid lõpuks ka päike!

Kell pool kolm jõudsime rajalt tagasi ning jätkasime sõitu Nordkapi poole. Kuna Nordkapp on kuulus oma uduste ja pilviste ilmade poolest, kuid meie ilmaennustus näitas homset selginemist, siis polnud me kindlad, kas kiirustada sinna täna või oodata homset.

Sõime vahepeal tee ääres parklas lõunat ja ühes suuremas külas otsustasime külastada ka kohalikku supermarketit Rema 1000, kuna toiduvarud olid hakanud vaikselt vähenema. Lõpuks oli ikkagi laupäev ja tahtsime vahelduseks midagi head :)

Üks ekstreemsemaid ööbimiskohti

Ostukorv tuli kokku 237 NOK-i: lõhe, puuvili, jäätis, joogid jne. Huvitav fakt, et kõik alkoholiriiulid
olid suletud. Ei saanudki teada, miks. Oli see siis kellaajast (kuigi meie arvates polnud veel nii hilja), või nädalavahetusest vmi... Lisaks märkas Gady terane silm parklas taas sõjaväepolitsei autot (kuigi olime nüüd juba Norras ja kaugele lõunasse jäävate Rovaniemi omadega ei saanud neil küll mingit pistmist olla). Imelik igatahes.

Kuuenda päeva teekond
165 km

Sõidame edasi ja otsime ööbimiskohta, mida nii kaugel põhjas enam lihtsalt ei leia. Ka oli loodus siin puude- ja metsadevaene - neid lihtsalt ei olnud, niiet suvalises metsatukas telgi ülespanemise mõte jäi ära.

Kell 18:55 jõudsime... kuhugi... Silmapiiril tühjus - ei inimesi ega maju. Ainsad vihjed tsivilisatsioonile on eemal teel kulgevad üksikud sõidukid - kõik nad kas tulevad või lähevad (üldsuse poolt ekslikult arvatud*) mandrieuroopa põhjapoolseimasse tippu. Mujale seda teed pidi lihtsalt ei pääse.

Kuna meil siin olles enam suurt valikud ei ole, siis panime telgi tuulte ja ilma meelevallas oleva kaljukünka peale üles. Vaiu kuskile suruda ei olnud, nii et loodame, et ööseks tuul vaibub. Nordkapini on siit ~20 km.

Õhtusöögiks oli päeval ostetud aasiapärane lõhe, mis matkatoidu kriteeriumite järgi oli pigem juba gurmee köök :)

Lauri tegi sellest erakordsest paigast ja ööbimiskohast veel päikese loojudes pilte ja Gady kudus autos salli, kuni läksime vaikides magama, et homseks reisi tipphetkeks valmis olla.

Seitsmes päev - Nordkapp

Ärkasime selles maagilises ööbimiskohas hommikul küllalt hilja ja valmis ületama reisi viimase kiviviske olime kell 11.

Veel enne Nordkappi saime erilise kogemuse osaliseks, kui läbisime autoga samanimelise tunneli, mis on veealustest Norra tunnelitest üks pikimaid - 6,9 km ja laskub sügavaimas punktis 212 m alla merepinna. Langus ja tõus olid parajalt järsud ja vähemalt Lauri tundis end küllalt ärevalt, et ega autoga jumala eest midagi ei juhtuks.

Kohal!

Kell 11:40 olime kohal. Pilet müüdi tõkkepuu tagant enne parklasse jõudmist ja maksime kokku 430 NOK-i. Kehtis see koos parkimisega 24 tundi. Ilm oli veel pilves, kuid lootustandev.

Tegime esimese ringkäigu kalju serval asuvas külastuskeskuses - vaatasime filmi, käisime heli-valguse koopas, katedraalis ning tutvusime Nordkapi avastamise ja kuulsuse kogumise looga läbi miniatuursete stseenide.

Kella kahe ajal tegime lõunapausi auto juures, ainsaks roaks arbuus. Tõime kaasa kollase fotoka (Gady Fuji Instax Mini 8) ja postkaardid, mida ka siit lähedastele saata.

Pool tundi hiljem läksime paika edasi uudistama. Sõime restoranis põhjapõdra hautist (195 NOK), mereannisuppi (95 NOK) ja Cokat-Fantat (à 40 NOK). Toit oli super ja saime kõhud täis. Tegime majas veel ühe ringi, sõime-jõime kuuma vahvlit, kakaod ja kohvi. Vaatasime veel teist korda filmi ja pildistasime katedraali. Aah ja Gady pildistas Lauri raske kaameraga linnutopiseid - oli tükk tegemist! Lisaks möödakõndivad eestlased muidugi kohe vaatasid ja kommenteerisid seda oma lapsele. Jäime anonüümseteks ja ei paljastanud enda päritolu :)

Samal ajal hakkas meie suureks imestuseks ja õnneks väljas selginema ja isegi juba praegune ilm oli kordi parem, kui siinne tavaline.


Jalutasime väljas ja püüdsime endist Nordkapi monumendi ees ilma segavate turistideta pilti teha. See oli paras katsumus, aga peale vähemalt pooletunnist üritamist saime enam-vähem aktsepteeritavad kaadrid.

Ilmaga poleks rohkem saanud vedada!

Väljas juhtusime kokku veel paari huvitava inimesega. Esmalt ühe eestlasest giidiga, kes juhtis sakslaste pensionäride gruppi ja oli siin juba päris mitu korda käinud. Ka tema ei mäletanud ühestki korrast nii head ilma, kui tänane. Saime veelkord tõestust, et meil on ikka tõeliselt vedanud!
Ning siis ühe sakslasest seiklejaga, kes otsis abilist aitamaks temast lühike videotervitus filmida. Ta oli sõpradelt reisile kaasa saanud õlle ja sarve ja andnud lubaduse, et joob Nordkappi jõudes selle ära. Lauri oli lahkelt valmis aitama ja noormees sai soovitud klipi kätte.

Seitsmenda päeva teekond
34 km

Päikeseloojanguni ja ühtlasi meie reisi oodatuima hetkeni oli veel aega ja sisustasime selle suveniiripoodides asjakesi ja kingitusi otsimas/ostmas. Arusaadavalt oli poes juba muuseas ka jõulukuusk koos ehete ja küünaldega. Proovisime kaabusid - sobisid, aga ei ostnud (pole kaabuinimesed?). Lõpuks valisime välja T-särgid, võrmehoidja, viinapitsi, päkapiku, kaks trolli, võinoa koos põtradega köögirätiga ja embleemi. Saatsime ära postkaardid :)

Ning siis see päikeseloojang! Seletamatult ilus - vaata lihtsalt pilte! Kuigi Lauri arvas, et ilusaimad hetked olid paar tundi enne loojangut, kui päike pilveribade vahelt kaljud kollaseks maalis.

Võtsime enne ärasõitu veel viimased kakaod ja koogid maailmalõpu kohvikus ning pool üksteist jõudsime parklasse auto juurde tagasi. Termomeeter näitas 5°C! Sihiks võtsime lähima kämpingu mõnekümne minuti kaugusel ja kella üheteistkümneks oli telk üleval ja meie ise telgis soojas.

Viimased päeviku sissekanded kirjutasime telgis lahtise ukse taga, et vähegi valgust saada. Oli fantastiline päev ja mälestus kindlasti kogu eluks!

Kaheksas päev ehk "päev pärast Nordkappi" ehk "reisi selgroog on murtud"

Tere hommikust!

Ärkasime kell 7:37 ja õues oli täiesti selge ilm! Taevas polnud ühtegi pilve ja päike paistis juba kõrgelt, soojendades telki. Peale meie oli kämpingus veel mõned inimesed, kes tundusid karget hommikut samamoodi nautivat, nagu meiegi.

Kiire hommikune pesu käis külma veega, kuna sooja eest tuli maksta, aga seda me märkasime liiga hilja. Lauri oli siiski vapper ja pesi külma veega ka pea - tegelikult oli mõnus ja värskendav ning tegi päevaks ettevalmistavalt erksaks!

Peale sööki mõtlesime ronida veel kämpingu kõrval kõrguva künka otsa, lootuses, et näeme ookeani ja ka eile külastatud Nordkappi. Jalutuskäik tasus ära ja ääretu vaade merele oli vapustav!

Nõlvalt alla jõudes käis Lauri veel läbi kämpingu vastuvõtust ja tasus ööbimise eest - koht oli ju korralik ja niisama lahkumine tundus vargusena.

Kell 10:00 asusime uuesti sõitma. Kaheksa minutit hiljem aga toimus meil pisike avarii, kus sõitsime üle tee lendavale varblast meenutavale linnukesele otsa. Õigemini, sõidu pealt me ei teadnud kindlalt, kas ta jõudis eest läbi või mitte, aga veerand tundi hiljem tegime fjordi äärt mööda kulgeva tee ääres peatuse ja leidsime auto eest iluvõre vahelt tema elutu keha. Vaeseke oli lausa peadpidi seal kinni. Matsime ta ilusti mäenõlvale kivide vahele.

Tegime veel mõned pildid (loodusest, mitte alla aetud linnust) ja sõitsime edasi.

Muuseas - teate, kui keeruline on Norras autos küüsi värvida!?

Tee peal tegime veel pildistamise pause, sest ilm, meri ja loodus olid lihtsalt nii ilusad! Ning katsusime ära ka ookeani vee - see oli märg, külm ja mage.

Samblast puhastatud ja punaseks värvitud kaljujoonised

Tee ääres nägime veel lambakarja, kes otsis päikese eest varju.

Aga kell 15:07 jõudsime Altasse. Siin peatusime, et külastada kohalikku kaljujooniste muuseumi. Gady oli siin ka varem käinud, Lauri mitte.

Siseruumides oli tegemist nagu muuseumiga ikka, kus saime korrata oma reisi jooksul kogunenud teadmisi kohalikest põlisasukatest. Väljas see-eest oli mõne kilomeetri jagu matkaradu, mis kulgesid ümber siitkandist avastatud kaljujooniste (need olid lihtsalt kividel, mitte koobastes, nagu esimese hooga võiks arvata). Muuseumist sai rajale kaasa võtta ka audiogiidi ning iga joonise kõrval oli seletatud selle eripäraseid omadusi.

Kaheksanda päeva teekond
354 km

Koht oli igatahes väga huvitav ja kummutas vähemalt Lauril nii mõnegi iidsete kaljumaalingute kohta käiva eelarvamuse. Näiteks need ei olnudki originaalis punased, vaid on üle värvitud, et kontuurid paremini esile tuleks - praktika, mida nüüdisajal siiski enam ei harrastata, säilitamaks kunsti algupära. Või et näiteks kaljujooniseid on tegelikult väga raske leida, sest need ei paista lihtsalt kivi pealt silma, vaid on enamasti kaetud paksu sambla ja pinnasekihiga, ning isegi kui kivi puhtaks teha, ei paista need üldsegi nii hästi silma.

Veel üks huvitav seik kaljujoonistest - ühel viimastel kividest, mida külastasime, pidi olema kujutis rebasest. Me kulutasime vähemalt 20-30 minutit, et rebane üles leida, aga edutult. Tahtsime nii väga teda näha, aga isegi kõiki giidi ja infotahvlite vihjeid appi võttes see meil ei õnnestunud.

Jalutasime juba pettunult muuseumi poole tagasi, kui järsku meie ees jalgraja kõrval nuuskis rohus päris rebane! Päris, elus rebane - just sama räsitud, kui see, kes pidi olema kivijoonisel.

Muuseumikülastus selja taga, leidsime kell 21:30 metsaaluse, kus ööbida.

Üheksas päev - linnakülastus

Ärkamine käis kiirelt, kuna mis siin metsas ikka passida. Kell 7:45 oli kõht täis ja asjad koos.

Ei teagi, kas juhuslikult või saime me mõnest infovoldikus vihjeid, aga tuli välja, et ööbisime mingit sorti matkaraja läheduses. Kümne minutiga jõudsime raja parklasse (just siis, kui auto mõnusalt soojaks sai), asus see meie öisest laagriplatsist 900m kaugusel.

Rada polnud midagi väga erilist, kuid omalaadne ikkagi. Järsk mäkketõus, kuid tundus, nagu seda oli läbitud ka hobustega. Puude vahelt ei näinud just väga kaugele, kuid ühe suurema kivi otsa ronides avanes oru, jõe ja mägede suunas päris uhke vaade!

Väga pikaks ei tahtnud seda käiku teha, kuna päevaks olid olulisemad asjad planeeritud, seega kell 8:57 jõudsime autosse tagasi. Oli juba soe ja päike paistis.

Vahelduseks tsivilisatsioonis

Sõitsime edasi Narviku poole, kuid kohe parklast väljudes nägime SUUUUURT lindu! Ilmus ta ei tea kust, ja otse auto ette ning lendas autost veidi kiiremini meie ees tee peal. Gadyl tuli kohe meelde eilne alla aetud lind ja ta oli veendumusel, et Lauri tahtis nüüd ka sellele pihta saada.

Tegime lõuna tarvis poe peatuse ning külastasime tee äärset saamide putkat. "Putka" oli muidugi täiesti eriline põhjamaise välimusega hiigelsuur telk, mille eesruumis põles põrandal lõke ja mis tervest oma olemusest õhkas kohalikku kultuuri. Gady ostis sealt Putinit pilkavate piltidega tikud ning Lauri sai endale patsidega mütsi.

Poest välja sõites nägi Lauri matuseautot ja hõiskas rõõmsalt: "Matkaauto!"

24 km enne Narvikut saime sõita päris uuel asfaltil, koos saateautoga ja puha. Esimesed!

Lõpuks jõudsime ühe uue tunnelini ning Laurile tundus liiklusmärkide ja teiste autode käitumise järgi, et sellest läbi sõitmine on tasuline. Keerasime siis viimasel hetkel enne tunnelit selle sissesõidu kõrval olevale väiksele platsile ja uurisime ringi, et kust ja kuidas selle eest maksta saab. Aga ei õnnestunud mingit infot selle kohta leida. Mis siis ikka, keerasime tee peale tagasi ja tunnelisse. Vist tegime pätti...

Umbes kella kuue ajal õhtul jõudsime Narvikusse. Esimese asjana lasime GPS'il end infopunkti juhatada, see saatis meid aga raudteejaama. Kohe aga selgus, et sealsamas on ka infopunkt - mis oli selleks kellaks juba suletud.

Raudteejaama parklas aitasime välja veel ühe kohaliku proua, kes tuli oma lähedastele rongi vastu, kuid kes tundus, et ei olnud veel saabunud. Proual oli telefoni aku tühi ning palus abi, et teeksime tema eest ühe kõne. Suutsime lõpuks telefoninumbri kirja saada, aga paraku ei vastanud sellelt keegi. 

Linn oli ilus

Sõitsime siis rohkem kesklinna poole ning keerasime sisse ühe suurema kaubanduskeskuse parklasse. Jätsime auto sinna ja läksime jalutama. Meile tundus see väga veider, et linnas oli suhteliselt vähe liikumist. Norras vist suletakse kõik poed ja ärid küllaltki vara, sest enamus olid selleks kellaajaks juba kinni. Meil ei jäänud seega muud üle, kui imetleda vaateaknaid.

Linn ise oli aga ilus, suur ja omas päris mitut kirikut, suurte laevadega sadamat ja imekaunist merevaatega rannaäärt!

Tegime veel paljastest lastest (skulptuurist, mitte päris lastest) ja läikivast monumendist pilte. 

Tagasitulles auto juurde käisime kaubanduskeskuse ka läbi ja ostsime madratsi lihtsamaks täitmiseks pumba.

Kell 19:27 hakkasime edasi liikuma Ballangeni poole. Korraks küll mõtlesime, et läheme tagasi Alta poole 75 km, et loomaparki külastada, aga lähme siiski edasi.

Kell 20:20 jõudsime Ballangeni kämpingusse. Ja veel missugusesse kämpingusse - siin on kohvik, kust saab ka pitsat, veekeskus (mis on küll kinni), minigolfi rada (mida mängima me kahjuks ei jõudnudki), paadilaenutus ja miljon pisikest kämpinguhütti, millest ühe võtsimegi ööseks.

Kämpingu omanikel olid välja aedikusse pandud küülikud, keda lapsed said paitada ja kellest meie pilti tegime.

Registratuurist ostsime lahustuvat kohvi ja onu käest saime head infot, kus lähiümbruses matkata saab (lõppude lõpuks oli meil juba pool reisist läbi ja ühte korralikku matka polegi veel olnud!) Pidi ka ilus ilm tulema ja soovitas kahte mereäärset matkarada. Need ei vii küll kõige kõrgema tipuni aga pidid suurepäraste vaadetega olema.

Üheksanda päeva teekond
457 km

Kämpingu hütt oli väike, aga sees oli kaks nari, laud, toolid, külmik ja elektriga veekann. Hinna sees oli ka "soe" vesi duššimajas ning 24 h kehtiv netipilet.

Sõime kõhud täis ja läksime magama (kell 23:45).

Viisteist minutit hiljem, kui algas uus päev, tegi Gady Laurile imeilusa sünnipäevakingi - saami jahijumalakujutisega kaelaripats!

PS! Lauri on autosõidust "merehaige" - istudes tundub, et kõik kõigub.

Öö ei möödunud siin aga ilma omamoodi vaheseigata - Gady läks kella kahe ajal välja vetsu ja nägi taevas otse peakohal tuttavat heledat kuma - virmalised! Kohe oli vaja ka Lauri üles äratada, aga selleks ajaks, kui ta riidesse ja kaamera koos varustusega valmis sai, oli vaatemäng möödas. Taevas oli küll selge, aga sealt paistsid vastu vaid tähed.

Tegelikult oli jahe augustiöö sellele vaatamata mõnus ja voodist välja tulekut ei kahetsenud meist kumbki ;)

Kümnes päev - sünnipäev

Ööbimispaik

Hommikul voodis ärgata oli veider - ei saanud aru, kas oli jahe öö või kõva madrats. Igatahes telk ja õhkmadrats olid kordades paremad.

Pakkisime asjad kohe kokku ja läksime vee äärde sööma. Päike soojendas mõnusalt ja vaade oli imeilus (tõsi, ega me näinudki reisi ajal koledaid vaateid :) Nägime ka meie jaoks tundmatuid punase nokaga linde veepiiril askeldamas. Küllap otsisid samuti hommikusööki.

Tänaseks päevaplaaniks oli külastada ühte matkarada, mida kämpingus eile õhtul soovitatud oli ning kell 9:35 asusime nende suunas sõitma.

Tunni aja pärast, kell 10:20 võttis meid tee kõrval fjordi kaldal vastu suur lind ning läksime peale auto parklasse jätmist teda otsima. Pealegi, polnud me ju terve senise reisi jooksul lindudest ühtki korralikku pilti saanud.

Igatahes, lindu me üles ei leidnud ja matkaraja algust samuti mitte. Vist sõitsime liiga kaugele. Küsisime igaks juhuks ka parkla kõrval asuva maja hoovist kohalike käest nõu, kust siit mäkke saab ja meile kinnitati, et tuleb veidi tagasi sõita, kuni paremat kätt jääb sadam. Noh, sadamat me siia sõites nägime küll, niiet olime veendunud, et meil õnnestub rada üles leida.

Jätsime siis auto sadama juures tee ääres parklasse ning võtsime suuna mäe poole. Kuigi, rada ega selle tähistust meist kumbki veel ei näinud. Suund vähemalt oli õige ja otsustasime lihtsalt edasi kõndida. Kuna suuri puid siinkandis ei kasva, siis tänu avarale vaatele olime veendunud, et eksida siin ei ole võimalik.

Siia võiks jäädagi

Peale mõningast kõndi leidsime ka ametliku matkaraja üles, mis tegelikult oli väga hästi tähistatud punaste märkidega kivide peal.

Rada oli alguses mõnusalt lauge ja kõndida oli mõnus. Vaikselt hakkasime siiski kõrgemale jõudma ja ka tõus läks järsemaks. Ühel hetkel lasime endist mööda ka ühe teise matkajatepaari, kelle tempo oli meie omast kiirem.

Aga vaated olid mäenõlva pealt alla fjordile, ookeanile ja ranniku lähedal olevatele kaljusaartele täiesti muinasjutulised!

Lauri proovis veel, kas siin eikellegimaal ka Pokemone on (isegi oli) ning juhtumisi sai töölt kõne - levi siin oli ja asjad said aetud.

Päris tippu välja me ei läinud, kuna Gady põlved tegid haiget aga sellest polnud suuremat kaotust.

Alla tulles sõime tee peal veel kaasa võetud küpsiseid ja jälgisime veidi allpool olevaid põhjapõtru. Saime neist ka mõned päris head pildid. Raja kõrvalt leidsime lõpuks ometi ka mõned murakad ja raja õige alguse juures veel vaarikaid. All tee peal vaatasime tõtt veel ühe põhjapõdraga, kes meist üldse välja ei teinud ja tahtis meile peaaegu otsa kõndida.

Kell 14:51 jõudsime lõpuks auto juurde tagasi. Päike oli selle korralikuks saunaks kütnud, mida meie senise reisi jooksul polnud veel juhtunud. Pigem olid ilmad ikkagi külmapoolsed olnud.

Järgmine sihtpunkt oli Svartiseni rahvuspark ja sinna oli umbes 4-5 tunni sõit, mis sisaldas ka ühte praamireisi (Skarberget - Bognes).

Sadamasse jõudsime täpselt õigeks ajaks, olime üks viimaseid, kes praamile said. Sõit kestis 25 minutit (15:30 - 15:55) ning õnneks sai maksta kaardiga, sest kohalikku raha meil ei olnud. Sõidu ajal autos olla ei tohtinud ja seega läksime üles.

Kümnenda päeva teekond
305 km

Kell 18:23 ajal jõudsime linna (Fauske), kus tegime kiired ostud - söök, jook, näks, tort (mille saamine Norras oli arusaamatult keeruline!). Lauri üritas kaubanduskeskuse rahaautomaatides enda kontojääki vaadata, aga peale korduvaid katseid erinevate pankade masinates see ei õnnestunudki. Millegipärast oli võimalus ainult raha välja võtta ja kõik.

Kell 20:19 jõudsime Saltdali kämpingusse. Huvitav oli seal asjaolu, et kõikidesse ühiskasutatavatesse hoonetesse pääses vaid PIN koodiga. Sõime ja panime telgi püsti. Lauri lubas endale veel sünnipäeva puhul ühe õlle, mis paraku ei maitsenudki nii hästi... Õlle viga, raudselt.

Õhtul käisime veel ümbruskonda uudistamas, kuna kämpingu kõrvalt algasid ka mitmed matkarajad - olime ju ikkagi suures rahvuspargis. Tagasi telkla alale jõudes ütles üks noormees mööda kõndides ka "Tere!". Vahva oli vahelduseks ka eesti keelt kuulda :)

Kell 22:15 puges Lauri pessa ja hiljem mängis veel pokemone, et Gady päeviku täitmise järel oodates aega parajaks teha (see võttis aega!)

Igatahes oli Lauri maailma parim sünnipäev!

Üheteistkümnes päev - rahvuspargi külastus

Umbes üheksa paiku tõusime lõpuks telgist. Lauri käis pesemas (6 min = 10 NOK) ja Gady tegi pannkooke. Ilm oli küll läinud pilve, kuid plaanisime sellele vaatamata matkama minna. Üles äratas meid muide see, et seitsme või kaheksa ajal hakkas telgi kõrval mingi traktor müristama.

Vahepeal oli Lauri kadunud... (mida see tähendab, teab ainult Gady)

10:25 läksime kämpingu kõrval asuvasse muuseumi (Nordland Nasjonalparksenter). Alustuseks vaatasime kunstinäitust ja siis looduspargi osa. Väga veidras poosis olid seal üles seatud ilvese ja lamba topised. Lammas oli umbes sellise näoga, et "Noh, turistid, saite meist pildi tehtud? Võib nüüd ära minna?"

Ja siis oli seal üks huvitav rebase (või mõne väiksema looma?) urg, kust külastajad said läbi roomata ja Lauri pidi muidugi ka seda kohe tegema. Tagantjärele tundus, et selle eksponaadi eesmärk oli muuseumi põranda hooldus.

Muuseumihoone keskel oli suur ümmargune välisõu, kus sai lassoga põhjapõdra püüdmist harjutada. Meil see väga hästi välja ei tulnud.

Kell pool kaksteist pakkisime asjad, et valmistuda pikemaks matkaks. Vähemalt seekord oli rada hästi tähistatud ja heas korras. Kuid kui esimesed mõnisada meetrit oli tee lauge ja üle jõe viis ka huvitav rippsild, siis üsna pea läks tõus päris raskeks ja see oli katsumuseks meile mõlemale. Aga igatahes oli rada põnev. Nägime veidraid lillasid seeni, oravat ning oja ääres miskit vahvat pisikest musta käpalist, kes meid nähes põgenes.

Norra orav :)

Kõndisime kuni ühe metsaonnini, mis meenutas Eesti RMK majakesi, ainult et see oli palju paremini varustatud - sees olid korralikud sööginõud ja magamiseks narid koos madratsitega. Väljast sai ka puhast vett (ojast).

Kõndisime majast veel veidi edasi ja tegime ühel lagedamal murulaigul lõunasöök-pikniku.

Tagasi tulles jäid silma ilus oranž seen, mille kohta Lauri arvas, et äkki see on kuuseriisikas (mis oleks temast teinud maitsva söögiseene). Peale väikest guugeldamist jõudsime järeldusele, et kuuseriisikas see küll ei ole, vaid hoopis porgandiriisikas. Aga ka see pidi söödav olema, nii et korjasime ta kaasa.

Kell 16:40 jõudsime rajalt tagasi, sõime ära Dumle jäätised ning Gady hiilis pessu (ei tea küll, kas tegelikult oleks ka sisse saanud). Lauri ajas seni taas pokemone taga. Gady tagasi jõudes oli gym üle võetud ning panime oma tegelased sinna sisse.

Vahepeal oli Lauri õde talle kassidest pildi saatnud. Tore oli näha, et nad saavad teiste kiisudega hästi läbi :)

17:19 liikusime taas edasi Rootsi suunas (Lauri oli GPS'i peale kuri).

Rootsis on ka ööbida vaja

Kui rahvuspargist välja jõudsime ja Norra-Rootsi piiri ületasime, muutus maastik hetkega. Kui Norra teed kulgesid sellel päeval orgude ja mägede vahel, mis kaetud paksude metsadega, siis Rootsi maastik oli lauge ja tühi. Lisaks muutus ilm uduseks ja jäi mulje, et oleme hoopis teisele planeedile sattunud. Ka liiklus oli üllatavalt hõre. Olime tõsiselt keset mitte-midagit.

Paberkaardile, mis vanematelt kaasa saime, oli Rootsi tee äärde märgitud "hea hütt", kuid seda me üles ei leidnud (olgem ausad, ega me väga selle leidmisega ei pingutanud ka). Kuid ööbimiskohta oli vaja ja keerasime sisse pea iga pisikese teelt maha keerava raja peale. Loodus oli märg ja soine (jah, ka kiviplatoodel võib soo olla, mis meile oli väga eriskummaline kooslus).

Üheteistkümnenda päeva teekond
141 km

Lõpuks siiski leidsime tee äärest ühe vägagi korraliku matkamajakese, mis polnud peale nelja seina ja katuse suurem luksus, kuid see-eest korras ja maja ümber oli mitmeid tuleasemeid koos pinkide ja laudadega. Hüti uksel olevalt sildilt suutsime nii palju ära tõlkida, et ööseks sinna jääda ei tohtinud, v.a. eriolukordades. Pidasime endi olukorda küll piisavalt eriliseks, kui telgi panime ikkagi grilliplatsi kõrvale üles.

Tegime tule üles, sellel sooja toidu (muuhulgas praadisime päeval korjatud seene) ning uurisime ümbrust. Õigemini Lauri uuris - oli ju Rootsi loodus samuti vaatamist väärt. Pealegi asusime taas ühe jõe kõrval, milleni jõudmiseks tuli küll järsust mäenõlvast alla laskuda. Päike oli just loojumas ja sain sealt suurepäraseid pilte. Gady mõnules samal ajal telgis, aga sääski oli palju!

Kell üheksa õhtul proovis Gady leida veel tegevust, et mitte nii vara veel magama jääda ja kudus edasi reisile kaasa võetud Haapsalu salli.

Tunni pärast läks juba päriselt pimedaks ja jäime magama.

Kaheteistkümnes päev - IKEA hullus

Norra on jäänud selja taha ja teatud mõttes on nüüd tegemist vaid kojusõiduga. Aga meil oli veel nii mõndagi plaanis. Nimelt tahtsime külastada mõnda IKEA poodi ja kes teab, ehk sealt isegi mingit mööblit osta.

Aga hommikuks sõime pannkooke kondenspiimaga ja start oli kell 10:15 (meie mõistes päris hilja). Sajab. Teel nägime veel viimaseid põhjapõtru. Maastik on nüüd juba täielikult muutunud - tasane ja mitte üldse enam Norra moodi. Samas on positiivne, et liigume lõuna suunas, mis peaks tähendama, et läheb soojemaks. Ning ka teed on siin kehvemad, kui olid Norras. Gady jaoks lausa nii hullud, et enam ei saa kududagi.

Enamus päevas oli lihtsalt autosõit, koos vahepealse tanklapeatusega, kuni kella kolme ajal jõudsime Umeåsse ja seal võtsime sihi otse IKEAsse.

Pood oli suur. Väga suur. Kumbki meist ei olnud varem neis käinud ja esimene külastus sisuliselt kulus aru saamiseks, kuidas see suur sisustuskaubamaja üles on ehitatud. Aga plaanisime ka Soomes Vaasa omas käia, niiet saime siit väärtusliku kogemuse, et järgmine kord aeg maksimaalselt ära kasutada.

Umeås oli meil piiranguks veel see, et tahtsime jõuda kella kuuese Vaasa praami peale, niiet kella neljast hakkasime poest välja liikuma. Ütleme nii, et tunni ajaga ei tee IKEAs midagi ära. Tühjade kätega me siiski lahkuma ei pidanud - saime laualambi ja sellele pirni.

Kell 16:34 olime sadamas. Peab ütlema, et IKEA oli väga hästi linnas paigutatud - ei tulnud kuskil kesklinnas ega ummikutes seigelda ja sadamasse oli sealt ka suhteliselt lühike maa.

Laevapiletid kokku olid 1180 SEK. Kuna sõit üle Botnia lahe võttis neli tundi (pluss üks tund ajavahe tõttu Rootsi ja Soome vahel), siis tahtsime ka võimalust vahepeal magada. Seetõttu võtsime ka kajuti ja õhtusöögi rootsi lauas (28€ kajut + 26€ söök inimese kohta). Kajutis olid kohe täitsa voodid ja võimalus sooja veega dušši all käia. Voodipesu ainult puudus.

Käisime veidi laevas ringi, aga enamus ajast Gady kudus toas ja Lauri püüdis magada.

Kaheteistkümnenda päeva teekond
403 km

Kell 23:20 saabusime Vaasa ja ootasime laevas väljasõitu. Olime ette arvestanud, et Vaasas võtame sihi otse mere ääres oleva kämpingu suunas (Top Camping Vaasa), et mitte hakata öistel tundidel pikalt öömaja otsima.

Laevalt saime maha kell 23:41 ja vaid seitse minutit hiljem olime kämpingu parklas. Tundus, et me ei olnud ka ainsad, kes laevalt sinna suundusid. Küll aga ootas meid üllatus, kui selgus, et vastuvõtt on ainult vahemikus 10-16 ja sissesõiduteel oli tõkkepuu ees. Aga mis siis ikka, võtsime autost hädavajaliku varustuse selga, jätsime auto parklasse ja otsisime vaba platsi, kuhu telk üles panna. Maa oli vihmast märg, aga vähemalt oli mingil määral valgustus olemas.

Saime telgi üles ja mõtlesime, et kuna asume mere ääres, siis peaks rannast ilusat öist Vaasa tuledes siluetti nägema. Tegime siis kämpingu mereäärsele poolele tiiru peale, aga randa ei pääsenud kuskil. Seevastu leidsime ühe seltskonna, kes rõõmsalt pidu panid.

Kõndisime telgi juurde tagasi ja läksime magama.

Kolmeteistkümnes päev - sõit läbi Soome

Kiire ärkamine, hammaste pesu ja asjad kokku

Kell 9:39 startisime kämpingu juurest ja sel korral ilma maksmata. Süüd ei tunne, kuna autot sisse ei saanud ja vastuvõtus ei paistnud ka kedagi olevat.

Hommiku plaanisime olla Vaasas ja veidi linnaga tutvust teha. Jätsime auto ühe kaubanduskeskuse parklasse, sõime seal kerge hommikusöögi (pannkoogid) ja läksime jalutama.

Linn tundus laupäeva hommikul veel magavat ja kõik kohad kinni, aga linnaplatsil toimus mingi sagimine. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on mingit sorti laste turvalisuse päevaga. Kohal oli tsikliga politsei, tuletõrjeauto ja kiirabi. Lisaks veel liiklusplats, kus lapsed said autoga sõita (ja loodetavasti õppida liiklusreegleid).

Kuna meil otsest sihti linnas ei olnud, siis võtsime suuna... millegi poole. Lauri tahtis kuskile mere äärde jõuda. Gady siis arvas, et teab teed :) Nägime veel mõnda suuremat kaubanduskeskust ja ühte väiksemat mööblipoodi, mis jäi meile silma seetõttu, et vaateaknal oli ilus valge nahaga sadultool, mida Gady kangesti omale tahtis. Aga kuna pood oli kinni, siis pidime selle sinna jätma.

Lõpuks jõudsime parki (mis põhimõtteliselt oli ka mere ääres, aga ilusat randa, mida Lauri ette kujutas, ei olnud kuskil). Seal olid mõnusad pinnase kattega jooksurajad ja radade ääres erinevad treeningpuud. Lauri tegi rajal ühe kiirema ringi, kuna trennis polnud ju ammu käinud ja mõned lõuatõmbed ja tasakaaluharjutused. Raja ääres kohtasime ka ühte härrasmeest, kes küsis Nokia akulaadijat. Me teda paraku aidata ei saanud.

Võtsime suuna linna poole tagasi ja kuna oli juba lõuna ning meie hommikusöök polnud just kõige kosutavam, siis otsustasime sisse põigata ühte pitsarestorani. Portsud olid suured ja kumbki meist enda oma ära süüa ei jõudnud. Lisaks tundus Laurile enda oma veidi soolane olevat.

Keskväljakule tagasi jõudes olid seal käimas rammumehevõistlused. Nagu päris rammumehe võistlused, maailmaliiga sarjast ja puha! Alguses vaatasime neid piirdeaia tagant, püüdes üle teiste peade näha, kuid lõpuks mahutasime end siiski tribüünile ja sealt oli juba väga mõnus võistlust jälgida.

Peale võistlusi oli üks osavõtja lausa nii vaimustuses, et jalutas areenil lausa ilma püksata. Seda sama tüüpi nägime hiljem ka platsi äärel, ilma särgita, seega Gady arvas, et ta oli kokku alasti :)

Kui võistlused lõppesid, vaatasime veel samal platsil oleval turul ringi. Nagu turul ikka, müüdi seal kõiksugu aiasaadusi ja muud nodi. Me veel naersime, et rammumehevõistlused ja siis sealsamas kõrval müüb pensionär värsket kartulit...

Enne päris ära minemist ostsime sealtsamast turult veel tikreid tee peal söömiseks ja kell 15:42 olime auto juures tagasi. Parkimine läks maksma 10€, aga see-eest saime rahulikult terve päeva linnas olla.

Kolmeteistkümnenda päeva teekond
192 km

Edasi võtsime suuna Tampere poole. Teel oli vaja tankida ja juhtumisi oli otse tankla kõrval "juustumaja" - lisaks suure valikuga juustupoele tehti juustu seal ka kohapeal. Proovisime erinevaid sorte ja ostsime parima kaasa - paprikaga, ning kõrvale ka väikese purgi murakamoosi. Kingituseks võtsime kaasa veel küpsisesegu purgi (koostisosad, millest sai ise küpsiseid teha) ning paki lehmakomme. Aga huvitaval kombel brie juustu me sealt poest ei leidnud.

Sealt edasi kell 18:45 keerasime öömaja otsides ühele kõrvalisemale teele, mis meie rõõmuks viis järve äärde. Tee lõpus otse järve kaldal oli paras plats, kuhu jätta auto ja telk üles panna.

Koristasime veel autot - pakkisime poolikud kastid kokku ja saime nii kõvasti ruumi juurde. Ajaviiteks lahendas Lauri veel ristsõna, oma Norrast saadud müts peas - saime teada, et emane koer on "lita"! Gady kudus ikka veel salli, olles veendunud, et saab selle reisi lõpuks valmis.

Õhtu jooksul kostus üle järve veel laskmist, küllap jahimehed. Ning järve peal oli samuti näha kalameeste paate. Üks tühi paat seises ka meie telkimisplatsi kõrval kaldal. Tundub, et me ei olnud ainsad, kes siin aega on veetnud.

Olles homse plaani paika pannud (10'st Tampere IKEA - 16'st Helsinki loomaaed - 20'st kämping) keerasime unele.

Neljateistkümnes päev - endiselt Soomes

Tundub, et meil on madrats kuskilt katki, igatahes läheb öö jooksul märgatavalt ja tuntavalt tühjemaks. Ärkasime öösel (või õigemini päikesetõusul) selle peale ka üles ja pumpasime õhku juurde. Vähemalt varahommikune vaade üle põllu oli oivaline! Kaks ööd veel... (päevikusse olime märkinud kaks ööd, kuigi tegelikult oli üks)

Hommik läks see-eest kiirelt - äratus, asjad kokku, võileivad sisse ja kell 9:07 oli väljasõit ööbimiskohast.

Umbes täpselt kell 10 olime IKEA's ja pea-aegu esimesed. Igatahes suur parkla oli tühi ja sõitsime sisuliselt ukse ette. Poe ülesehitus oli sama, mis Umeas ja selle võrra oli külastus valutum. Selle läbikäimiseks kulus sellele vaatamata omajagu aega. Ostsime jalanõudekapi, suure teki (millest Gady ei tundunud väga vaimustuses?), tooli jne. Kokku läks 181€. Laurile jäi silma veel ilus valge magamistuba - tahaks omale ka sellist!

12:23 olime poest väljas ja asjad mahtusid nibin-nabin autosse. Õnneks asju jääb järjest vähemaks ja ruumi tekib juurde. Ning koduni pole ka enam teab mis palju jäänud.

Edasi sõites avastasime, et autos saab mullitajaga mulle teha - leia koht, kust tuleb õhk (nt. õhuava) ja pane seebiveene mullitaja pulk sinna ette! Võib proovida ka aknast välja versiooni, aga siis on vajalik väiksem kui 120 km/h auto kiirus :)

Gady rääkis vahepeale Laurile, et teda ootab koju (õigemini Eestisse) jõudes ees üllatus. Lauri küll arvas, et ta arvab teadvat, mis see on ja kirjutas šifreeritult selle paberile üles (AAAADEGHILLLMNOPU). Gady lubas mitte enne homset piiluda.

Helsinki loomaaia kiisu

Lõpuks jõudsime märkamatult Helsinkisse, kell oli 14:25 ja olime ilusti graafikus. Muidugi ootas
meid ees loomaaia külastus! Auto tuli jätta küllaltki kaugele (vähemalt tasuta parkimine) ja saarele, millel loomaaed asus, tuli minna jala (u. 1,5 km). Enne seda käisime veel kempsus, mis Gadyle väga hirmutav tundus - absoluutselt kõik oli automatiseeritud. Detaile siinkohal ei hakka kirjeldama...

Neljateistkümnenda päeva teekond
249 km

Huvitavamad elukad olid ahm (nägime, kui magas puutüves), igasugu leopardid ja muud kaslased (manulid mängisid ja jooksid ringi - nii nunnud kiisud!), nugis, paabulinnud (kõndisid vabalt ringi ja magasid puu otsas!) ja saime ka poni paitada! Nägime ka metssigade söötmist ja pisikesi armsaid sea poegi. Huvitav ainult, et loomaaias ei paistnud olevat selliseid suuri loomi, nagu elevant, kaelkirjak, jõehobu ega ka hülgeid. Pildistada sai see-eest hästi, klaasseinad olid suhteliselt puhtad ja tihedaid võrk- või raudaedu nagu väga ei olnudki. Ja Lauri sai omale paabulinnu sule! Üleval olid küll sildid, mis keelasid sulgi loomaaiast välja viia, aga tegime seda siiski :)

Ainus halb asi oli, et kõik söögikohad pandi ligi kaks tundi enne loomaaia sulgemist kinni ja olime suht näljased. Saime vaid mõned viimased võileivad ühest kohvikust (mida paabulinnud tahtsid meie käest ära süüa).

Aga kõige tipuks oli siiski ühes puuris eksponeeritud INIMENE! Reaalne inimene, kellele oli puuri kaasa pandud kõik eluks vajalik, muu hulgas ka telk, et ilma eest kaitset oleks. Okei, tegelikult oli ta seal vaid lühikest aega, mingi kampaania raames vist. Aga huvitav idee igatahes.

Poole kaheksa paiku jõudsime autosse tagasi ja liikusime Rastila kämpingu poole. Veerand tunniga olime kohal - 27€ telkimise eest.

Reisi üldse kõige viimane päev (Viieteistkümnes)

Hommikusöök ja viimane pesu reisil - mõnus soe vesi, väga korralik kämping! Gady aga unustas duši alla oma pääsmekaardi aga õnneks sai koristajate tulekul kätte. Ja uued sinised sukad läksid katki!

Üsna varsti hakkas ka sadama ja saime just sel ajal asjatamised tehtud ja liikuma.

Viieteistkümnenda päeva teekond
138 km

9:48 olime sadamas ja sõime mõngleid. Laev läheb alles kell 11:30...

Laeval sai kootud, puuvilja söödud ja poode külastatud (Laurile lõbusad sokid!) Õnneks oli Lauri olemine ka palju parem, kui reisi alguses Soome poole minnes.

14:10 saime lõpuks laevalt välja ning suundusime Lauri üllatuse poole (ta endiselt veel ei teadnud, millega tegu).

Rocca al Mares tegime poepeatuse, et õhtuks süüa/juua osta (oli aru saada, et koju me veel ei lähe). Ostsime ka hiiri (kassidele).

Kella kolme paiku jõudsime lõpuks kohale - Laulasmaa Spaasse! Puhkame end siin reisist välja ja käime juuksuris/massaažis.

Õhtu veetsime spaas ja söömas. Käisime läbi kõik saunad ja Lauri ostis omale ujukad, kuna ei võtnud enda omi kodust kaasa (ei teadnud ju, et vaja läheb, kuigi mõte oli Atlandi ookeanis ujumas käia - unistus, mis see kord teoks ei saanudki).


Reisi peale sõidetud kilomeetreid kokku ~4200 km. Rohkem pilte on reisi albumis: https://goo.gl/photos/jAVMk7bR5o8Y6U7B6